Kas „sina“ või „Sina“?

Palun anna mulle andeks, kui ma kirjutan sulle, sind ja sina väikese tähega. Minu keeletaju järgi on suured algustähed nendes asesõnades vananenud kirjakeel ja need häirivad teksti loetavust ja nad ei anna viisakust juurde. Pane tähele, et ma ei räägi siin sõnadest Teie ja Teid, nendel kehtivad teised reeglid.

Kui sa oled mõne inimesega juba sinatamise peale üle läinud, siis ei sõltu viisakus minu meelest enam tähtedest vaid sõnadest.

Minu keeletaju on muidugi mõjutatud saksa keelest. Lapsena õppisin ka mina, et kirjades pean asesõnu Du, Dir, Dich, Dein kirjutama suure tähega. Ja ma kirjutasingi nõnda oma kirjades veel noormehena. Oi kui palju Tipp-Exi kulutati selle pärast! Mul on olemas armastukirjad selle ortograafiaga. Siis tuli 1996. aastal saksa keele reform, kus muu hulgas deklareeriti, et ainsuses asesõnad enam ei soovitata kirjutada suurte algustähtdega. Ma pidin küll ümber harjutama, aga seda ma tegin suure rõõmuga.

Tsitaadid

Maire Raadik kirjutas 1999. aastal Hansalehes: „Kuidas on seekõrval lugu asesõnadega Sina ja Teie, mida on kirjades tavaks kirjutada suure tähega? Sina puhul on asi lihtsam, sest olenemata sellest, kas kirjutada suure tähega Sina või väikese tähega sina, jääb tähendus tegelikult ikka samaks. Muide, saksa keele maad on oma ortograafiat reformides muu hulgas otsustanud loobuda nn viisakus-Sinast. Ülemöödunud aasta suvest alates võib seal kirjutada sina ka kirjades väikese algustähega. Erinevalt asesõnast sina on asesõnal teie ses mõttes kaks tähendust (…)“ (allias)

Kert Kask ütles 2024. aastal Vikerraadios: „Sõna sina puhul on korrektsed mõlemad versioonid, suure tähega saab väljendada tugevamalt viisakust.“ (allikas)