Kvaliteetne usuõpetus koolidesse!¶
„Usk on Eestis isiklik asi. Sellest ei räägita. Eestlane usub, mida elu ja inimesed on talle parasjagu õpetanud. Ja ta usub oma uskumutesse sama enesekindlalt ja raudselt nagu inimesed ikka, aga eestlane ei räägi nendest, vaid teeb selle nimel tööd ja näeb vaeva. Eestis riigikirikut ei ole ja selle üle oleme uhked. Need, kes juhtuvad rääkida usuasjadest avalikus ruumis, teevad seda mõne välismaa usuorganisatiooni kontrolli all. Nii jehoovatunnistajad kui ka roomakatoliku kirik räägivad usuasjadest ja riigina meid see ei huvita. „
Ma vist panin värve üsna ohtralt, aga umbes nii on minu pilt eestlastest pärast 25 siin elatud aastat.
Ma armusin sellesse rahvasse, sellepärast näen praegu vaeva ja sõnastan teile ühe soovituse. Minu soovitus on:
Hakkage usuõpetust korraldama! Mitte ainult koolides vaid ka kirikutes! Makske kirikuõpetajatele palka!
Mul on kolm argumenti, miks ma seda soovitan:
Kiriku töö aitab eemale hoida nii kuriteod kui ka haigused. Seda on uuritud.
Kui riik maksab usuõpetajate palka, siis on tal ka õigus ja kohustus kontrollida, mida nad õpetavad. Ja see on vaja, sest mitte kõik, mis toetub Piiblil, on ka kristlik.
Kui riik ei korralda usuõpetust, siis ongi rahvas usuküsimustes kirjaoskamatu ja ilma hariduseta. Ta pole sellepärast vähem ebausklik, vaid vastupidi, tema usk on vähem teadlik ja kasvab igale poole nagu metsistunud aed. Kui riik kasvatab oma rahva usku, siis annab rahvas rohkem vilja.
Loe ka, mida ma kirjutasin paar kuud tagasi (Vaene riik ilma kirikuta):
Mida teha¶
Järgmine verstapost oleks minu meelest petitsioon ehk kollektiivne pöördumine Riigikogule. Selle esitamiseks on vaja koguda vähemalt 1000 Eesti kodaniku digi- või paberallkirja. Selline petitsioon vajab ettevalmistamist ja põhjalikum sõnastamist.
Kõige keerulisem osa ettevalmistustest oleks ilmselt dokument, mis defineerib usuõpetuse kvaliteedi mõõtmise põhimõtted. Võimalik, et see ongi konks, mille taha kõik kinni jääb.
Üleskutse¶
Kui sa tunned minuga kaasa, siis ära jää ootama, et mina tegutsen. Ma ei hakka seda tegema üksi.
Tallinnas, 15. oktoobril 2026