Kvaliteetne usuõpetus koolidesse!¶
„Usk on Eestis isiklik asi. Sellest ei räägita. Eestlane usub, mida elu ja inimesed on talle parasjagu õpetanud. Tal on samasugused veendumused nagu inimestel ikka. Ta usub nendesse sama enesekindlalt ja raudselt nagu inimesed ikka. Aga ta ei räägi nendest, vaid teeb selle nimel tööd ja näeb vaeva. Need, kes räägivad usuasjadest avalikus ruumis, teevad seda mõne välismaa usuorganisatiooni kontrolli all. Nii jehoovatunnistajad kui ka roomakatoliku kirik räägivad usuasjadest ja riigina meid see ei huvita. Eestis riigikirikut ei ole ja selle üle oleme uhked.“
Ma vist panin värve üsna ohtralt, aga umbes nii on minu pilt eestlastest pärast 25 siin elatud aastat.
Ma armusin sellesse rahvasse, sellepärast näen praegu vaeva ja sõnastan teile ühe soovituse. Minu soovitus on:
Hakkage usuõpetust korraldama! Mitte ainult koolides vaid ka kirikutes! Makske kirikuõpetajatele palka!
Mul on kolm argumenti, miks ma seda soovitan:
Kiriku töö aitab eemale hoida nii kuriteod kui ka haigused. Seda on uuritud.
Kui riik korraldab usuõpetust, siis on tal ka õigus ja kohustus kontrollida, mida õpetatakse. Ja see on vaja, sest mitte kõik, mis toetub Piiblil, on ka kristlik.
Kui riik ei korralda usuõpetust, siis ongi rahvas usuküsimustes ilma hariduseta, kirjaoskamatu. Ta pole vähem usklik, vaid tema usk on vähem teadlik ja kasvab igale poole nagu metsistunud aed. Kui riik kasvatab oma rahva usku, siis annab rahvas rohkem vilja.
Ma kordan siin, mida ma kirjutasin juba paar kuud tagasi (Vaene riik ilma kirikuta):
Probleem on selles, et Eestis levinud ettekujutus kirikust on vähemalt 60 kui mitte 500 aastat ajast maha jäänud. Ja seda nii nende peades, kellele see keskaegne kirik meeldib ja kes seda kaasa mängivad, kui ka nende peades, kes sellele vastu vaidlevad. Evangeelium on Eestis tundmatu. Isegi kristlased usuvad siin, et 10 käsku ongi evangeelium. Sellepärast on eesti rahvas kõige umbusklikum rahvas maailmas. Jumalast rääkides ja mõeldes on eestlane analfabeet. Eestis usutakse tont teab mida, sest riik keeldub reguleerida usuelu.
See viimane lause oli inspireeritud ühest lausest, mida Annika Laats kirjutab oma raamatus „Usk ja umbusk“:
Me oleme uhked oma koolihariduse ja PISA-testide tulemuste üle. Ja ometi tundub üha suurem osa eestlasi heitvat õpitu üle parda, et uskuda tont teab mida.
Üleskutse¶
Käesolev postitus on üleskutse. Kui sa tunned minuga kaasa, siis ära jää ootama, et mina tegutsen. Järgmine verstapost on petsitsioon ehk kollektiivne pöördumine Riigikogule. Selle esitamiseks on vaja koguda vähemalt 1000 Eesti kodaniku digi- või paberallkirja. Selline petitsioon vajab ettevalmistamist ja põhjalikum sõnastamist. Ma ei hakka seda tegema üksi.
Tallinnas, 15. oktoobril 2026