Esmaspäev, 15. juuni 2026

Züleyxa Izmailova küsis „Mida sina arvad?“ ühe arvamusloo kohta, mis oli olnud paar päeva tagasi Delfi portaalis:

Ehkki Eestis puudub põhiseaduslikult riigikirik, mäletavad paljud veel seda kohati hüsteerilist materdamist, mille osaliseks sai ametisse astunud president Kersti Kaljulaid, kui söendas keelduda osalemast tema ametisse vannutamise tänujumalateenistusel aastal 2016.

Põhiseaduse § 40 ütleb meile muuhulgas: „Igaühel on südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus. Kuulumine kirikutesse ja usuühingutesse on vaba. Riigikirikut ei ole.“

Ometigi – olgu meil tegu riigi sünnipäeva, sõjaväeparaadi või mõne muu tähtpäevaga – ikka astub pidulikul koosviibimisel kõnepulti ka mõni usujuht, asudes kohalviibijaid oma mõttevinjettidega pühalikõndsasse arusaamatusse viima. Maailma ühes usukainemas riigis mõjuvad need eluvõõrad tseremooniad silmakirjalike õuenarrustena ja ei haaku kuidagi tõsiasjaga, et viimase rahvaloenduse põhjal tunnistas valdav enamik eestimaalastest end usuvabadeks.

(Lauri Randma: Ajame papid riiklike tseremooniate juurest minema)

Ma vastasin spontaanselt:

Probleem on selles, et Eestis levinud ettekujutus kirikust on vähemalt 60 kui mitte 500 aastat ajast maha jäänud. Ja seda nii nende peades, kellele see keskaegne kirik meeldib ja kes seda kaasa mängivad, kui ka nende peades, kes sellele vastu vaidlevad. Evangeelium on Eestis tundmatu. Isegi kristlased usuvad siin, et 10 käsku ongi evangeelium. Sellepärast on eesti rahvas kõige umbusklikum rahvas maailmas. Jumalast rääkides ja mõeldes on eestlane analfabeet. Eestis usutakse tont teab mida, sest riik keeldub reguleerida usuelu.

See viimane lause oli inspireeritud ühest lausest, mida Annika Laats kirjutab oma raamatus „Usk ja umbusk“:

Me oleme uhked oma koolihariduse ja PISA-testide tulemuste üle. Ja ometi tundub üha suurem osa eestlasi heitvat õpitu üle parda, et uskuda tont teab mida.