Eesti seadustas samasooliste abielu

Kolmapäev, 21. juuni 2023

Mul on hea meel selle üle, et eile „sai Eestist Sloveenia järel teine Ida-Euroopa riik, kus samasoolised paarid abielluda saavad. (…) Muutuse poolt hääletas 55 riigikogu liiget ning vastu 34. (…) Seadus jõustub 2024. aasta 1. jaanuaril.“ (Allikas: err.ee, wikinews.org)

Saan aru, et mitte kõik ei rõõmusta. Kas homoseksuaalsus ja selle jaatamine on „tegelikult halb“ või mitte, selles küsimuses ei muuda ükski inimene oma meelt üle öö. Sellepärast ongi olemas institutsioonid, kes palgavad eksperte selliste otsuste langetamiseks.

Ja sellepärast olengi veendunud, et just kristlased oleksid pidanud olema esimene usuline rühm, kes selle uuenduse poolt astub (vaata minu manifest Philippe’i ja Urmase isiklik arvamus). Kahjuks on Eestis (tänase päevani) ainult 85 inimest, kes minu manifestile alla kirjutasid. Kuu aega tagasi mõtlesin veel kompromissi välja (vaata Kuidas ühineda mõlemad pooled), aga 13. juunil sai mul lõpuks mõõt täis: kirjutasin oma saksakeelses blogis, et tulevikus astun Eestis kirikusse ainult vikerkaarekäevõru või mõne muu sümboliga, mis näitab minu seisukohta selles küsimuses. Ja seni, kuni Philippe Jourdan teiste kohalike variseritega kaasa jookseb selle asemel, et roomakatoliku kiriku suuruse näidata, pean tema karja ketserlikuks. Ja armulauast võtan tulevikus osa ainult siis, kui tselebrant tunnustab kõigi inimeste abieluõigust. Õnneks on neid Eestis siiski paar tükki, näiteks Annika Laats, Jaan Lahe, Imbi Arro, Triin Käpp, … Täpsemalt loe Armulauapaast.

Pane tähele: ma pean ennast väga katoliiklaseks. Ma arvan, et roomakatoliku kirik on –teoreetiliselt– õigel teel. Ma lihtsalt arvan ka, et Apostellik Administratuur Eestis on eksiteel ja ajab oma asja, mis ei ole kooskõlas roomakatoliku kirikuga. Olen nii katoliiklik nagu paavst, mitte nii nagu piiskop. Olen seda ka piiskop Philippe’ile kirjutanud. Ta ei ole minuga nõus, aga me oleme jätkuvalt sõbrad.