Armulauastreik

Suvel 2023 alustasin ma armulauastreiki. Ma ei saa ma enam osaleda armulaual nendes kogudustes, mis kuuluvad Eesti Kirikute Nõukokku, mis tähendab ühtlasi kõikides Eesti kogudustes.

Päästik oli dokument „Eesti kirikujuhtide läkitus abielu toetuseks“, mida avaldati 12. juunil nii eelk.ee kui ka katoliku.ee veebilehtedel. Mina isiklikult ei nõustu selle dokumendi sõnumiga (miks? on teine lugu). Aga ma ei saa seda vaikselt ignoreerida, kuna see on läkitus, avalikult allakirjutanud seisukohavõtt ja seega osa Eesti kirikuinstitutsioonide õpetusest.

See läkitus pidi rahu luua kontroversses arutelus samasooliste inimeste teemal. Kontrovers tähendab, et on kaks vastust, mis välistavad üksteist ja mil mõlemal on olemas intelligentsed ja austatud pooldajad.

Sina isiklikult võid minuga antud teemal mitte nõustuda. Sel juhul arvan lihtsalt, et sa eksid. Ja sina arvad lihtsalt, et mina eksin. Inimesed võivad eksida ja neile antakse andeks 77 korda ja isegi lõpmatuseni. Kas sina eksid või mina eksin, selle üle võime oma elu lõpuni vaielda.

Inimesed võivad eksida ja neile antakse andeks, aga kui institutsioon eksib, siis peame seda halastamatult parandama. Sest kiriklik institutioon, mis õpetab valeõpetust, eksitab neid, kes evangeeliumisse usuvad ja „sellele oleks parem, et talle veskikivi kaela riputataks ja ta uputataks mere sügavusse“. (Mt 18,6 või Mk 9:42)

Siin „ei saa mitte vaiki olla“, sest „vaikimine oleks vale“. Ja Kirik ise on süüdi: miks nii armas on ta mull‘.

See läkitus oli ainult päästik, jäämäe tipp. Kiriku institutsioon ei saa seisukoha välja kuulutada küsimustes, mis on alles arutelu all. Kirikujuhid väljendasid oma isiklikud arvamused institutsiooni õpetusena. See on süsteemne viga. Minu üldine diagnoos: Eesti kirikud kannatavad ägeda variserluse ja piiblikummardamise all.

Eriti pettunud olen piiskopist Philippe Jourdan’ilt. Ta oleks võinud avada uksi ja näidata Kiriku suuruse. Kasvõi rõhutades, et roomakatoliku kirik ütleb juba II Vatikani Kirikunõukogust saadik, et homoseksuaalsus ei ole patt. Aga selle asemel jookseb ta teiste kohalike kirikujuhtidega kaasa („ühineb nende seisukohaga“). Ma kirjutasin talle maikuus oma blogis, miks ta poleks tohtinud seda teha. Siis oli muidugi juba hilja. Kui ta tahab mind nüüd tagasi oma karja, siis peaks ta ilmselt oma allkirja selle läkituse all tühistama. Mis on väga ebatõenäoline muidugi. Kardan, et ta ei jäta oma pooldajate kari valveta, et mulle eksinud lambakesele järele joosta.

Pane tähele: ma pean ennast väga katoliiklaseks. Ma arvan, et roomakatoliku kirik on õigel teel, vähemalt teoreetiliselt. Aga ma kardan, et eestikatoliku kirik (Apostellik Administratuur Eestis ) ei ole praegu kooskõlas roomakatoliku kirikuga. ei esinda roomakatoliku kirikut, vaid õpetab valeõpetust. Olen katoliiklik nagu paavst, mitte nagu piiskop. Õnneks on roomakatoliku kirikus olemas „vaimulik armulaud“, mille ma kasutan, et jääda (ideaalse) Kirikuga ühenduses. Ja õnneks on olemas ühispalvused Taizé stiilis, kus saan teistega koos palvetada ja lepitust kogeda.

Armulaual osalemine tähendab nõustuda selle institutsiooni õpetustega. Siiani olen väsimatult otsinud dialoogi inimestega, kes kannatavad piiblikummardamise ja variserluse all. Aga ka dialoog on töö ja pärast vähki katsun ennast mitte enam kurnata tööga, mille eest keegi ei maksa mulle palka.

Ma ei näe lootust, et need probleemid veel minu eluajal laheneksid. Ma raputan tolmu oma jalgadelt ja lähen edasi. Ma väldin talitusi, kus jagatakse armulauda, nii nagu näljastreiklane väldib restorane.