Armulauastreik¶
Suvel 2023 alustasin ma armulauastreiki. Ma ei osaleda enam armulaual Eesti Kirikute Nõukokku kuuluvates kogudustes. Mis tähendab ühtlasi kõikides Eesti kogudustes.
Õnneks on roomakatoliku kirikus olemas „vaimulik armulaud“, mille ma kasutan, et jääda Kirikuga ühenduses. Ja õnneks on olemas ühispalvused Taizé stiilis, kus saan teistega koos palvetada ja ühtsust kogeda.
Armulaual osalemine tähendab minu jaoks nõustuda selle institutsiooni õpetustega. Aga Eesti kirikujuhtide läkitusega „abielu toetuseks“ [1] ei nõustu ma kindlasti mitte. Ja kahjuks ei saa seda „vaikselt ignoreerida“, kuna see on avalikult allakirjutanud seisukohavõtt ja seega osa Eesti kirikuinstitutsioonide õpetusest.
Siiani olen Eestis väsimatult otsinud dialoogi inimestega, kellel on (minu meelest) vale ettekujutus Kirikust. Aga ka dialoog on töö ja pärast vähki katsun ennast mitte enam kurnata tööga, mis ei ole institutsiooni poolt tunnustatud.
See läkitus pidi rahu looma kontroversses arutelus samasooliste inimeste teemal. Kontrovers tähendab, et on kaks vastust, mis välistavad üksteist ja mil mõlemal on olemas intelligentsed ja austatud pooldajad. Kiriku institutsioon ei saa seisukoha välja kuulutada küsimustes, mis on arutelu all. Kirik ei ole see, et mõned kohalikud kirikujuhid istuvad kokku ja sõnastavad oma isiklikud arvamused institutsiooni õpetusena. See on süsteemne viga. Siin „ei saa mitte vaiki olla“, sest „vaikimine oleks vale“.
Eriti pettunud olen piiskopist Philippe Jourdan’ist. Ta oleks võinud avada uksi ja näidata roomakatoliku kiriku suuruse rõhutades, et roomakatoliku kirik ütleb juba II Vatikani Kirikunõukogust saadik, et homoseksuaalsus ei ole patt. Aga selle asemel jookseb ta teiste kohalike kirikujuhtidega kaasa („ühineb nende seisukohaga“)[2]. Pane tähele: ma pean ennast väga katoliiklaseks. Ma arvan, et roomakatoliku kirik on õigel teel. Olen nii katoliiklik nagu paavst. Aga eestikatoliku kirik (Apostellik Administratuur Eestis ) ei ole minu meelest praegu kooskõlas roomakatoliku kirikuga.
Igas kontroversses küsimuses võib minu sõber isiklikult minuga mitte nõustuda. See pole probleem. Mina arvan lihtsalt, et tema eksib, ja tema arvab sedasama minu kohta. Inimesed võivad eksida ja neile antakse andeks 77 korda ja isegi lõpmatuseni, aga kui institutsioon eksib, siis peame seda halastamatult parandama. Kiriklik institutioon, mis õpetab valeõpetust, eksitab neid, kes evangeeliumisse usuvad ja „sellele oleks parem, et talle veskikivi kaela riputataks ja ta uputataks mere sügavusse“. (Mt 18,6 või Mk 9:42)
See läkitus oli ainult päästik, jäämäe tipp. Homoseksuaalsus on ju tegelikult pisiasi näiteks sünodaalsuse kõrval. Minu üldine diagnoos: Eesti kirikuinstitutsioonid kannatavad ägeda variserluse ja piiblikummardamise all. Paljud eestlased usuvad, et Piibel on käsiraamat, mida Jumal ise kirjutas üleloomulikul viisil ja kinkis inimkonnale. Ma mitte ainult ei nõustu mitte selle usuga, vaid pean seda ebausuks ja nimetan seda eelkristlikuks kirjakumardamiseks. See võib isegi olla patt, sest see tekitab kahju, on teistele ohtlik, õhutab sõda. Abieluvõrdsuse vastu võitlemine on üks sümptom sellest usust.
Ma ei näe lootust, et need probleemid veel minu eluajal laheneksid. Ma raputan tolmu oma jalgadelt ja lähen edasi. Ma väldin talitusi, kus jagatakse armulauda, nii nagu näljastreiklane väldib restorane.
Viided
