Vikerkaare käevõru

(1) Alates 2024. aastast kannan vikerkaarevärvilist käevõru. Ilma selleta ei tahaks ma enam kirikus ollagi. Aga eile küsis üks sõber pärast ühispalvust „Millist jumalavastast jura sa siin promod?“. Ja samal õhtul ehmatas üks teine sõber sellesama käevõru pärast nii põhjalikult, et ta palvetas „Jumal palun kaitse ja juhenda Luc’i, et ta võtaks sinu käske südames vastu“. Sellest palvest sündiski käesolev tekst. Sain aru, et olen oma sõpradele seletust võlgu. Äkki nad leiavadki vea minu seletuses ja aitad mul aru saada, kus ma pean meelt parandama.

Komistuskivi

(2) See käevõru väljendab, et ma ei nõustu Eesti usujuhtide avaldustega kväärinimeste teemal. Katoliiklasena pean ma eriti silmas kahte avalikku avaldust minu piiskopilt. 23. mail 2023 kirjutas ta pöördumise Eesti Riigikogu poole, kus ta hoiatab kavandatud seadusemuudatuse eest ning kutsub üles palvetama, et „abielu ja pere säiliksid meie praeguses ühiskonnas sellistena nagu Jumal on neid loonud ja meile kinkinud“. Ja 12. juunil 2023 kirjutas ta koos teiste Eesti usujuhtidega alla läkitusele abielu toetuseks, kus nad „ei nõustu mistahes katsetega kehtivaid seadusi muutes hägustada või rikkuda abielu õiguslikku ja ka sisulist tähendust ühe mehe ja ühe naise liiduna.“

(3) Need avaldused on lihtsalt vastuolus kõigega, mida olen oma elus evangeeliumi kohta kuulnud, lugenud, õppinud ja kogenud. Kannan seda käevõru solidaarsusest nendega, kes jäävad nende avalduste tõttu kirikust ja evangeeliumist ilma.

Millest me räägime

(4) Pinged selle teema ümber tulenevad peamiselt definitsioonidest. Enamasti ei ole vaidlejad isegi ühel meelel, milles on küsimus.

(5) Näiteks on trans- või homoseksuaalsus minu meelest lihtsad puued. Muidugi peame kõigepealt lõpetama propageerimast, et sõna „puudega“ olevat halvustav. Vastupidi, puudega inimesed muudavad ühiskonda rikkamaks ja nende eest peame olema tänulikud. Kväärinimesed ei peaks oma puue pärast häbenema. Me peame neil aitama oma puuet aktsepteerida ja sellega täisväärtuslikku elu elada. Trans- ja homoseksuaalsus on lihtsad puued, millega mõjutatud inimesed saavad väga hästi hakkama, kui teised neid ei takista.

(6) Praegused aktivistid propageerivad tihti, et trans- või homoseksuaalsus olevat normaalsed seksuaalsuse variandid. Aga kväärinimestel pole sellest abi, kui me väldime nende probleemi nimetamist. Me ei saa loota, et mehe ja naise seksuaalne polaarsus kaob millalgi ära, sest see on oluline tegur evolutsioonis ja mõjutab oluliselt meie tundeid, mõtteid, käitumist ja meie seadusi.

(7) Vaidlus sõna „abielu“ ümber on minu meelest asjatu. Kas samasoolise paari kooselu nimetatakse „abieluks“, on lingvistiline küsimus ja seda otsustab nagunii rahvas, mitte Riigikogu ega kirik.

(8) Pingeid tekitab ka seksuaalsuse ärilise ärakasutamise meedia ja meditsiini poolt.

(9) Sõna „pride“ on strateegiliselt halb nimi, sest uhkus võib olla kas „tänulik“ või „ülbe“. Pride korraldajad mõtlevad muidugi esimesele omadusele, aga meedias kõlab liiga tihti ka teine omadus.

Kas tasub vaielda?

(10) Ma võiksin muidugi olla vait ja endale öelda, et küllap on piiskop minust targem. Aga alati kui ma seda kaalun, loen lauseid nagu „Ma tänan sind, Isa, et sa selle oled peitnud tarkade ja mõistlike eest ja oled selle ilmutanud väetitele!“ (Mt 11,25) või „Ma ütlen teile, kui need vaikiksid, peaksid kivid hakkama kisendama!“ (Lk 19,40) või „Jumala sõna tuleb enam kuulata kui inimese sõna“ (Ap 5,29) või „Ja kes iganes eksitab kelle tahes neist pisikestest minusse uskujaist, sellele oleks hoopis parem, kui tal oleks veskikivi kaelas ja ta oleks merre visatud.“ (Mk 9,42). Ma ei saa mitte vaiki olla.

(11) Kas stress sellel teemal on seda väärt, et me sellega oma aega raiskame? Näiteks küsimus, kas on lubatud juukseid värvida, ei vaja universaalset konsensust. (Mis ei tähenda, et see küsimus ei tekitaks aeg-ajalt emade ja tütarde vahel ägedaid vaidlusi.) Kas sama võiks olla ka kväärinimeste aktsepteerimisega? Ei või. Ma lihtsalt ei usu, et Egiptuses puhkusel oleval homoseksuaalsel Taani abielupaaril ei teki absoluutselt mingeid probleeme. Seepärast peame kväärinimeste tõrjumise või austamise üle vaidlema, kuni jõuame ülemaailmse konsensuseni. Seega on selles küsimuses täpselt kaks leeri. Siin ei saa kahte isandat teenida. Kas need, kes kväärinimesi austavad, peavad selle lõpetama või peavad teised alustama.

Jah kirikule

(12) Minu käevõru näitab ka minu selget „jah“ kirikule. Paljud kristlased lihtsalt lahkuvad kirikust, kui neile tundub, et usujuhid räägivad liiga palju jama. Aga see pole ka lahendus, sest see viskab last koos pesuveega välja.

(13) Kirik ei ole süüdi sellest, et see vaidlus kestab nii kaua. Sellised muutused võtavad loomulikult põlvkondi. Veel paar aastakümmet tagasi oli homo- ja transseksuaalsus üsna vähe uuritud teema. Inimesed ja koos nendega ka kirik kartsid seda. Inimesed nimetasid seda „ebaloomulikuks“, „patuks“ või eufemistlikumalt „objektiivselt häiritud kalduvuseks, mille väljaelamine on patt“.

(14) Kirik võiks minu meelest siiski veidi kiiremini aru saada, et kväärinimeste tõrjumine oli viga. Kirik peaks olema esimeste hulgas, kes seda viga tunnistavad ja meelt parandavad. Mul on kurb vaadata, kui palju mõistlikud inimesed jäävad selle aegluse pärast evangeeliumist ilma.

Tallinnas, 24. oktoobril 2026. a.