Vikerkaare käevõru

(1) Alates 2024. aastast kannan vikerkaarevärvilist käevõru. Ilma selleta ei tahakski ma enam kirikus olla. See käevõru väljendab, et minu meelest on vaja leida universaalsed vastused küsimustele nagu: Kas on patt olla homo- või transseksuaalne? Kas selle pärast peab häbi tundma? Kas seda tohib avalikuses näitama? Kas kväärinimeste jaoks on elu nautimine jumalavastane? Kas ühiskond toetab abielu ka siis, kui selle eesmärk ei ole perekonna loomine?

(2) Juba küsimuste esitamine tekitab ärritust. See on kuum teema, sest see puudutab inimeste veendumusi ja südameid. Mul on omad vastused nendele küsimustele ja ma saan aru, et mitte kõik mu sõbrad ei nõustu minu vastustega.

(3) Teema vältimine ja dialoogist keeldumine pole lahendus, sest sel teemal ei saa kahte isandat teenida. Me peame nende küsimuste üle vaidlema, kuni jõuame ülemaailmse konsensuseni. Iga väike dialoog on samm edasi. Käesolev dokument on minu panus. Ma püüan sõnastada oma arvamust.

Komistuskivi

(4) Ma ei nõustu Eesti usujuhtide avaldustega kväärinimeste teemal. Katoliiklasena pean ma eriti silmas kahte avalikku avaldust minu piiskopilt. 23. mail 2023 kirjutas ta pöördumise Eesti Riigikogu poole, kus ta hoiatab kavandatud seadusemuudatuse eest ning kutsub üles palvetama, et „abielu ja pere säiliksid meie praeguses ühiskonnas sellistena nagu Jumal on neid loonud ja meile kinkinud“. Ja 12. juunil 2023 kirjutas ta koos teiste Eesti usujuhtidega alla läkitusele abielu toetuseks, kus nad „ei nõustu mistahes katsetega kehtivaid seadusi muutes hägustada või rikkuda abielu õiguslikku ja ka sisulist tähendust ühe mehe ja ühe naise liiduna.“

(5) Need avaldused on lihtsalt vastuolus kõigega, mida olen oma elus evangeeliumi kohta kuulnud, lugenud, õppinud ja kogenud. Kannan seda käevõru solidaarsusest nendega, kes jäävad nende avalduste tõttu kirikust ja evangeeliumist ilma.

(6) Mul on kurb vaadata, kui paljud inimesed lahkuvad kirikust või jäävad eemale sellepärast, et kirikujuhid räägivad just sel teemal rumalusi. Inimestele on see teema lakmustestiks. Puud hinnatakse loomulikult selle viljade järgi. Kirikujuhtide avaldatud sõnumid on kiriku kõige nähtavamad viljad.

(7) Kirikust loobumine viskab kahjuks last koos pesuveega välja: need inimesed jäävad evangeeliumist ilma! Nemad ise muidugi ei kurda selle üle, sest nad ei tea, millest nad ilma jäävad. Aga kas see on tõesti nende otsus ja seega nende enda süü? Nii või naa, igal juhul on kiriku töö tegemata.

Minu ettepanekud

(8) Juhin tähelepanu asjaolule, et selle teema taha on palju raha. On palju äriühingud, kellel on kasu sellest, et inimesed kaklevad (uudised ja meedia, …), ärrituvad seksuaalselt (pornograafia, …), või kui neil tekib uusi soove (ilukirurgia, …)

(9) Pinged selle teema ümber tulenevad peamiselt sõnavarast. Tihti pole vaidlejad isegi ühel meelel, milles on küsimus. Nii kirik kui ka kvääraktivistid peavad oma sõnavara üle vaatama.

(10) Pakun eelistada sõna „kväär“ lühendile „LGBT“, mida praegu tihti kasutatakse.

(11) Mulle tundub, et mõlemad pooled on ühel nõul, et kväärinimesed muudavad ühiskonda rikkamaks, et me oleme tänulikud nende eest ja et nad ei peaks oma eripära pärast häbenema. Pakun, et me tähistame neid punkte igal võimalusel.

(12) Hetkel öeldakse üldiselt, et trans- või homoseksuaalsus olevat „eripära“. See on minu meelest karuteene kväärinimestele. Pakun kokku leppida, et trans- või homoseksuaalsus on puued, millega mõjutatud inimesed saavad väga hästi elada, kui teised neid ei takista. Muidugi peaksme kõigepealt lõpetama propageerimast, et sõna „puudega“ olevat halvustav. Sellest räägin pikemalt inglise keeles About queer people.

(13) Kas samasoolise paari kooselu nimetatakse „abieluks“, on lingvistiline küsimus ja seda otsustab rahvas ja Riigikogu.

(14)

(15) Sõna „pride“ on strateegiliselt halb nimi, sest uhkus võib olla kas „tänulik“ või „ülbe“. Pride korraldajad mõtlevad muidugi esimesele omadusele, aga liiga tihti jääb kõlama selle teine omadus.

Kas tasub vaielda?

(16) Ma võiksin muidugi olla vait ja endale öelda, et arvatavasti on piiskop ja Katoliku Kiriku Katekismuse autorid minust veidi targemad. Aga alati kui ma seda kaalun, tulevad meelde lauseid nagu „Ma tänan sind, Isa, et sa selle oled peitnud tarkade ja mõistlike eest ja oled selle ilmutanud väetitele!“ (Mt 11,25) või „Ma ütlen teile, kui need vaikiksid, peaksid kivid hakkama kisendama!“ (Lk 19,40) või „Jumala sõna tuleb enam kuulata kui inimese sõna“ (Ap 5,29) või „Ja kes iganes eksitab kelle tahes neist pisikestest minusse uskujaist, sellele oleks hoopis parem, kui tal oleks veskikivi kaelas ja ta oleks merre visatud.“ (Mk 9,42). Ei, ma ei saa mitte vaiki olla.

(17) Kas kogu see vaidlus on väärt, et me sellega oma aega raiskame? Näiteks küsimus, kas on lubatud juukseid värvida, ei vaja universaalset konsensust. (Mis ei tähenda, et see küsimus ei tekitaks aeg-ajalt emade ja tütarde vahel ägedaid vaidlusi.) Kas küsimused kväärinimeste teemal võiksid olla samuti „maitseasi“? Minu meelest ei või. Ma lihtsalt ei usu, et Egiptuses puhkusel oleval homoseksuaalsel Taani abielupaaril ei teki mingeid probleeme.

(18) Küsimuste kompleks ei puutu ainult kiriku hoiak kväärinimeste suhtes. See puudutab ka meie üldine arusaam kiriku ülesannest ja Piibli rollist pühakirjana.

Jah kirikule

(19) Minu käevõru väljendab ka minu selget „jah“ kirikule. Kirik ei ole süüdi sellest, et see vaidlus kestab nii kaua. Sellised arengud võtavad loomulikult põlvkondi. Veel paar aastakümme tagasi oli homo- ja transseksuaalsus üsna vähe uuritud teema. Inimesed ja koos nendega ka kirik kartsid seda. Inimesed nimetasid seda „ebaloomulikuks“, „patuks“ või eufemistlikumalt „objektiivselt häiritud kalduvuseks, mille väljaelamine on patt“.

(20) Kirik võiks minu meelest siiski veidi kiiremini aru saada, et 21. sajandis on patt just see, kui me kväärinimesi ikka veel kardame, tõrjume, solvume või muul viisil alandame. Kirikujuhid peaksid olema esimeste hulgas, kes seda patu tunnistavad ja meelt parandavad.

(21) Ma väidan isegi, et kirik pole mitte ainult mitte süüdi, vaid kirik on ainus lootus leida kestvaid lahendusi universaalsetele küsimustele.

Tallinnas, 24. oktoobril 2026. a. Viimane muudatus 01.11.2026.

Ajalugu

Saksa keeles: