Viisakuse reeglite piires¶
Täna hommikul kutsusin jälle kedagi isiklikult ühispalvustele Kaarli kirikusse. Ma vahel riivan viisakuse reegleid, nii pealetükkiv olen. On inimesi, kes väldivad minuga suhtlemast, kui nad said aru, et olen „usklik“. Eile sain Viljandi folgi korraldajate äraütlemine mu kirjale, kus ma palusin, et nad paneksid meie palvused nende ametliku lisaprogrammi. Oh need põikpead kinniste veendumustega!. Ja arvatavasti veel uhkeldavad, et nad pole „usklikud“. Kuid ise usuvad tont teab mida. Vahel tunnen ennast nagu külvaja piiblis, kelle seemete suurim osa läheb raisku, või nagu laps, kes püüab oma ämbriga merd tühjaks kühveldada. Mu lapsed häbenevad mu käitumise pärast ja mu naine ütleb mulle „mis sa oma energia raiskad“.
Jah, kui ma näeksin, et inimesed mu ümber oleksid õnnelikud, siis ma paneksin oma kirikukraam kappi ja jääksin vait ja ei tülitaks enam kedagi ega kurnaks ka ennast enam ära.
Ja iga kord, kui olen peaaegu meelt heitmas, juhtuvad lood nagu järgnev lugu, mis juhtus teisipäeval: „I haven’t seen such a thing in my whole life! My friends won’t believe me when I’ll try to describe it to them!“ ütles pärast palvust üks 23-aastane türklane, kes töötab praegu vabatahtlikuna Tallinnas. Ta oli sel õhtul sõpradega vanalinna peale jalutamas käinud. Püha Vaimu kiriku uks oli lahti ja see silt „Welcome“ ja nad vaatasid klaasuksest sisse. Tahtsid juba edasi minna, sest nägid järgmine silt „Sissepääs 3€“. Juhuslikult nägin neid ja ütlesin neile „Don’t worry, you can have a look for free. And if you stay for prayer, you can even watch for free during a full hour.“ Enamus turiste põgeneb tavaliselt pärast sellist juttu, aga neil siin polnud ilmselt suuremaid plaane sel õhtul ja jäid palvusele. Lugesidki meile evangeeliumi ette, prantsuse ja hispaania keeles. Türgi keeles jäi ära, sest me ei leidnud vastava tõlge.
Kui sa tunned ennast veidi nagu mina, siis tule kuula, mida dominiiklaste vend Adrien Candiard räägib teemal
Kirjutatud 29. oktoobril 2026