Väljapääsud üksindusest

Kas sa tunned end vahel üksildasena? Täna hommikul kuulsin üht tarka meest rääkimas üsna täpselt seda, mida ka mina sinule ütleksin. Kuna see on pikk jutt, panin selle kirja. Võta või jäta.

Analüüsid on näidanud, et üksildastel inimestel on suurenenud suremusrisk. See risk on isegi suurem kui teiste teadaolevate riskitegurite, näiteks suitsetamise, alkoholitarbimise või rasvumise risk. Südamehaiguste ja insuldi risk on samuti 30 protsenti suurem, kui haigestunutel puuduvad sotsiaalsed kontaktid. Mõned teadlased võtsid seda kokku lausega, et üksindus kahjustab tervist sama palju kui 15 sigaretid päevas.

Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) eristab üksinduse erinevaid vorme. Sotsiaalne üksindus viitab laia sotsiaalse võrgustiku puudumisele, emotsionaalne üksindus aga lähedaste, intiimsete suhete puudumisele. Mõlemad vormid võivad esineda iseseisvalt ja neil võib olla erinev mõju. WHO rõhutab, et üksindus on subjektiivne kogemus. Inimene võib olla ümbritsetud inimestest ja ikkagi tunda end üksildasena. Seevastu inimesed, kellel on vähe sotsiaalseid kontakte, võivad olla täiesti rahul. Oluline tegur on tajutav lahknevus soovitud ja tegelike sotsiaalsete suhete vahel.

Üksinduse juur on sinu uskumused enda või maailma kohta. Kui oled kogenud kiusamist või väärkohtlemist, on lihtne hakata enda kohta uskuma selliseid asju nagu: „Ma olen lihtsalt kole“, „Ma olen autsaider“ või „Ma ei kuulu kuhugi“. Isegi kui sul oli „õnnelik lapsepõlv“, aga näed, mis maailmas kõik toimub, on lihtne uskuda, et „Inimesed on lihtsalt kurjad“ või „Nad lükkavad mind tagasi“.

Ja mida sa usud, seda sa kiirgad ja teistele.

Esimene samm üksindusest välja pääsemiseks on aru saada, et need on valed, mida oled hakanud uskuma enda ja maailma kohta. Tunnistada, et sa enam ei taha seda uskuda. Tunnistada, et sul on probleem üksindusega.

Järgmine samm ei pruugi olla intuitiivne: üksindusest välja saad ainult siis, kui lood ühenduse iseendaga. Alusta endaga suhtlemast ja enda aktsepteerimine sellisena, nagu sa oled. Paljud inimesed ei tea seda, aga meie oskus teistega ühendust luua on otseselt seotud meie ühendusega iseendaga. Ja see iseendaga ühenduse loomine algab iseenda tundmisest. See võib alata küsimusega: kuidas ma kohtlen oma keha? Kuidas ma vaatan iseennast? Kas ma suudan ennast taluda? Kas ma suudan ennast aktsepteerida isegi oma üksinduses? Kuidas ma end peeglisse vaadates tunnen? Selle sammu astumine võib olla uskumatult keeruline. Aktsepteerida ennast, armastada ennast, ilma meigita, ilma nartsissistliku liialduseta, sellena, kes ma tegelikult olen, mitte sellepärast, et ma oleksin nii suurepärane, vaid oma vigadega ja isegi oma üksinduses. See on esimene samm.

Järgmine samm: mingil hetkel pead tegema väikeseid julguse samme. Aja ennast välja oma isolatsioonist. Pane telefon ära, mine päris ellu, ära joo kodus kohvi, mine kohvikusse. Võid mõelda: „Aga keegi ju ei räägi minuga kohvikus.“ Jah tõsi, aga sa oled astunud sammu õue, oled julgenud midagi teha.

Ja võib-olla järgmine kord julged oma naabrile tere hommikust soovida. Võid jälle vastu vaielda: „Aga mis siis, kui ta ei ütle vastu tere hommikust?“ See pole tähtis. Oluline on see, et sina oled midagi teinud, oled astunud ühe sammu oma hirmu ületamise suunas.

Sest hirmud, sealhulgas sotsiaalsed hirmud, tugevnevad siis, kui sa neile järele annad, ja nad vähenevad, kui teed väikeseid samme nende vastu võitlemiseks.

Ja võib-olla julged ühel päeval bussis kõrvalistujaga väikevestlust alustada. Näiteks keegi astub sisse läbimärjana ja sina ütled kaastundlikult: „Milline paduvihm täna!“ või „Eile oli nii ilus!“ Võid rääkida millestki tühisest, kasvõi ilmast, aga julge seda teha samm-sammult.

Ära oota, kuni maailm sinu juurde tuleb, vaid lähene sina mailmale samm-sammult.

Ja siis järgmine samm, mis on veidi keerulisem: alusta vestlusi. Paljud inimesed pole kodus vestluste pidamise kunsti õppinud.

Kõige olulisem asi, mida saad õppida sõprade leidmiseks, üldiselt teiste inimestega ühenduse loomiseks, on aktiivne kuulamine. Aktiivne kuulamine ei seisne kätega risti istumises ja vaikimises; see seisneb silmsideme loomises, noogutamises ja emotsioonide peegeldamises. Kui midagi on naljakas, naerata. Kui midagi on kurb, vaata tõsise pilguga. Ja esita aktiivselt avatud küsimusi. Avatud küsimuste esitamine ei ole „Kus Te puhkusel käisite?“, vaid pigem, kui inimene ütleb, et ta käis Itaalias, siis küsid: „Mis oli selle puhkuse juures parim asi? Miks te seekord Itaaliasse läksite? Mis on kolm asja, mis teile Itaalia juures kõige rohkem meeldisid? Või mis on kolm asja, mis teid häirisid?“ Või: „Oo, sa õppisid Hamburgis. Milline oli Hamburgis õppimine? Kas oli lihtne leida tööd, korterit ja sõpru? Mis on kolm asja Hamburgis, mis sind häirisid? Mis on kolm asja, mis sulle meeldisid?“ Need on avatud küsimused.

Ja niivõrd, kui sa kuulad teisi inimesi, avanevad nad tõenäoliselt ka sinule. Mitte alati, sest mõned inimesed tahavad lihtsalt rääkida. Aga see on esimene väike samm uute sõprussuhete loomise suunas.

Kui soovid õppida, kuidas olla hea sõber, õppi esitama häid küsimusi. On olemas uuring, mis näitab, et inimesed eelistavad, et neid kuulatakse, enam kui see, et neile raha antakse. Kõigile meeldib, kui keegi neid tähelepanelikult kuulab, kuid väga vähesed inimesed on head kuulajad. Hakka inimesi kuulama, esitades küsimusi, ja sinu suhtumine neisse muutub.

Järgmine samm: vabane mõtteviisist „Kes minu poole pöördub?“ ja mõtle: „Kus saaksin mina kaasa lüüa?“ On nii palju organisatsioone, kus saad vabatahtlikuna töötada, olgu selleks siis naabrite aitamine, eakate külastamine, vaeste abistamine, looduskaitses osalemine, erakonnaga liitumine – mis iganes su kirg ka poleks. Hakka kuskil kaasa lööma, ulata abikäsi, aga sisukalt. Vabane oma uskumusest „Ma vajan puhkust ja kodus on selleks parim koht“.

Teine järgmine samm on: püüa mitte üksi puhkusele minna. Kui sa nüüd ütled: „Aga mul pole ühtegi sõpra, kellega puhkusele minna,“ siis otsi, kas on olemas turismigrupp. Registreeru grupiga Itaalia reisile, ükskõik kuhu, kasvõi lihtsalt vaatamisväärsusi vaatamas. Oluline on see, et oled kontaktis teiste inimestega. Vabane uskumusest „ma teen kõike ise“.

Järgmine samm, usu või ära usu: mine kirikusse. Ära jää oma tõeotsinguil üksi. Vaimsus ei ole midagi, mida peaksid tegema ainult üksi. Internetis on palju häid ressursse, aga liitu kirikukogukonnaga. See on üks parimaid viise inimestega kohtumiseks. Leia endale sobiv kodugrupp või piibliõppegrupp. Sageli on kirikukogukondadel ka mitmesuguseid töörühmi, milles saad osaleda.

Või liitu klubiga või ühinguga. Kui sulle meeldib tennist mängida, liitu tenniseklubiga. Kui sulle meeldib malet mängida, liitu maleklubiga. Paljud klubid on hääbumas, sest kõik ihkavad ühendust, kuid keegi ei taha pühenduda, keegi ei taha olla püsivalt millegi osa. Aga just see rikastab sinu elu pikas perspektiivis: kuskil kaasa lüüa. Võta kursus täiskasvanute koolituskeskuses, liitu mis tahes muu kursusega klubis või ühingus – tee midagi ennetavat.

Ja minu kõige olulisem nipp on teadlikult öelda „jah“ tagasilükkamisele. Kui ma lähenen kellelegi ja küsin: „Kas see koht on vaba?“ või kui ma küsin: „Kas ma saaksin teiega liituda?“ või vanamoodsamal viisil kutsun kedagi tantsule, siis jah riskin tagasilükkamisega. Aga see on osa elust. Iga kord, kui sind tagasi lükatakse, aktiveerib see justkui sinu ainevahetust, teeb sind natuke tugevamaks ja vähendab natuke sinu sotsiaalseid hirmusid.

Luc Saffre, 11. juuli 2026