Viljandi lapsed jäävad ilma vikerkaareta

Eesti LGBT Ühing soovis korraldada 1. juunil Viljandis avaliku ürituse, mis pidi olema osa Baltic Pride’i programmist ning sümboliseerima mitmekesist ja kaasavat ühiskonda. Aga Viljandi linnavalitsus keeldus üritusele luba andmast, sest aktsioon „pole kooskõlas kohaliku kogukonna ootustega“ ja ettevõtmine „pole piisavalt lastesõbralik“.

Lugesin kolm teksti, mida igaüks saab lugeda:

Minu meelest on muidugi kurb, et Viljandi lapsed jäävad nüüd ilma vikerkaareta ja et nende vanemad ei julge neile rääkida seksuaalsusest avameelsel viisil. Samas saan aru, et minu ja mu kaasinimeste veendumused ei muutu üleöö. Tore on aga, et meil on poliitikuid nagu Joosep Vimm ja Kristina Kallas.

Homoseksuaalsust on peetud häbiasjaks vanast ajast ja sellistes küsimustes arenevad rahvaste veendumused väga aeglaselt. Iga inimene teeb sel teemal millalgi oma südamevaliku, mida hiljem ei saagi enam muuta. Sellepärast mängib kirik siin oluline roll.

Paar nädalat tagasi juhtusin lugema artiklit (kurier.at), kus Paavst Leo olevat kritiseerunud homopaaride õnnistamist, mis nüüd juba rutiinselt viiakse läbi rooma-katolikus kirikus Austrias, Saksamaal ja Belgias. Kui ma õigesti aru sain, ütles Leo ainult kaks lauset: „Paavst Franciscuse kuulus või kurikuulus fraas „tutti, tutti, tutti” („kõik, kõik, kõik”) väljendab katoliku kiriku veendumust, et kõik on teretulnud, et kõik on kutsutud Jeesust järgima ja usku pöörduma. Sellest kaugemale minek on minu arvates teema, mis pigem tekitab ebakõlasid kui ühtsust.“

Ma tõlgin seda enda jaoks nõnda: RKK lubab geipaaride õnnistamist ja lubab seda ka edaspidi nendes riikides, kus kväärinimeste õigused on tagatud. Aga mõnedes riikides tähendaks geipaari õnnistamine, et sa neile lüntšisurma korraldad. Võin Leoga nõustuma, et kirikul pole mõtet areneda kiiremini kui inimkond. Ilmselt vajab inimkond veel aega selles küsimuses.

Minu meelest võiks kirik siiski julgem olla ja peaks palju selgemini ütlema, et oleme tänulikud kväärinimeste üle, sest nende häire näitab seksuaalsuse olulisust ja ilu. Kväärad inimesed kannatavad niigi piisavalt oma häire tõttu, sellepärast on patt, kui sa neile veel ütled „häbi sulle“. RKK ütleb küll, et homoseksuaalsus ei ole patt (mis on samm edasi võrreldes teiste kristlastega ja mis annab mulle lootust), aga nii kaua kui ta siis lisab, et „aga selle väljaelamine on patt“, siis tühistab see ju kogu eelnev. Rumalus on öelda „sa pole patune, aga ära näita teistele missugune sa oled“.

Ja nii kaua, kui kirik sellist rumalust räägib, siis see ei kahjusta ainult kväärinimesi, vaid ka kõiki neid, kes kirikule pettunult selga pööravad, sest nende süda räägib nagu minu oma. Kiriku ülesanne jääb sel juhul tegemata, need inimesed jäävad evangeeliumist ilma.

Et mõned Eesti kristlased pole veel muutmiseks valmis, näitab konservatiivsete luterlaste poolt korraldatud pöördumine EELK Konsistooriumi poole, mis just algas. Selle tekst käib nii: „Meie, käesolevale pöördumisele alla kirjutanud Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku liikmed, soovime, et käesolevaks aastaks välja kuulutatud teoloogiline arutelu soolisuse ja seksuaalsuse teemal tühistataks. Me leiame, et sisuline vajadus taolise arutelu järele puudub ning kõnealune algatus külvab kirikus vaid segadust ja lõhestab. Kiriku õpetus inimesest, abielust ja perekonnast tugineb muutumatule Jumala Sõnale, mitte muutustele ühiskonnas, ning EELK ametikandjad ja otsustuskogud on seda viimastel aastakümnetel korduvalt väljendanud. Me ei soovi, et EELK järgiks liberaalsete kirikute eeskuju ja lahkuks Jumala Sõna aluselt.“

Ma ei hakkagi oma arvamust selle teksti kohta sõnastada, ma ütlen ainult: Piiblitsism, endasse sulgemine, Kristlased abieluvõrdsuse eest, Kväärinimeste kooselust. Kui sa soovid EELK surma, siis kirjuta alla.

Üldiselt ütlen: Ära karda. Loomulikult teevad pahad vaimud kõva kisa, kui sa neid välja ajad. Mida kauem vaim on olnud, seda suurem on kisa. „Ja sünagoogi tuli inimene, kellel oli rüve vaim, ja see kisendas valju häälega“ (Loe edasi Lk 4,33-36).

Luc Saffre, 13.-14. mai 2026

Kas „häire“ või „erinevus“?

Üks sõber reageeris ja me vestlesime.

Tema: Äkki asendaksid sõna „häire“ sõnaga „erinevus“?

Mina: Küsimus „häire või erinevus?“ ongi asja tuum. Õige sõnastus ongi esimene samm kompromissini, mida ma pakun välja. Ma kutsun sind (ja kõiki LGBT-aktiviste) üles nõustuma sõnastusega, et homoseksuaalsus ja transseksuaalsus ei ole „variandid“, vaid „häired“. Sest isegi ideaalses ühiskonnas, kus homofoobiat pole ja sinu ainulaadsust 100% hinnatakse, oleks sul ikkagi probleem pere loomisel.

Tema: 🙄

Mina: Ma ei saa aru, mis probleem sul sõnaga „häire“ on. Minul on söömis-, une- ja kuulmishäired ja mul pole mingit probleem seda üles tunnistada kasvõi oma klientidele. Miks on sul raske öelda „mul on seksuaalhäire“?

Tema: Sest häire sellises teemas nagu seksuaalsus ei ole meditsiiniliselt õigustatav nagu söömine või magamine, ja sest asi muutub poliitiliseks, kui seda liigitatakse häireks. Kas liiga palju seksuaalvahekordi on samuti häire? Kas üldse seksuaalvahekorrast loobumine on häire? Kellega on vahekord häire ja kellega mitte? jne, jne.

Mina: ADHD ei ole lihtne meditsiiniliselt tuvastada. Samuti mitte histamiinitalumatus. Võrreldes nende häiretega on väga lihtne tuvastada nii homoseksuaalsust kui ka transseksuaalsust.

Mina: Aga et teema on politiseeritud ja et see on probleem, selles punktis oleme ühel meelel. Lisaksin, et politiseerimine ongi ainus ja tegelik probleem.

Tema: Seepärast nõustuvadki kvääraktivistid sõna „häire“ mitte kasutama.

Mina: Jah, ma näen seda. Ja ma näen, et just seetõttu (1) arutelu eskaleerub ja (2) kväärinimesed ise kannatavad veelgi rohkem. Sest diagnoosimata häire teeb rohkem kahju kui diagnoosituna. ADHD-ga inimesed kannatavad sageli aastaid, enne kui nad lõpuks diagnoosi saavad, ja alles siis saavad nad oma saatusega leppida, sest nad tunnistavad ka oma ainulaadsust. Loe näiteks ATH Liidu veebilehel Ally Eliisabeti lugu.

Tema: Saksa keeles on üks tore ütlus: „man ist nicht behindert, man wird behindert“ („sa ei ole puudega inimene, sinust tehakse puudega inimest“). Kõik neurodivergentsed juhtumid paistavad silma „häirena“ alles siis, kui keskkond muudab nad puudeteks. Vastutulelikus keskkonnas ei pane keegi seda tähele.

Mina: Täpselt. Kui seisund on (õigesti) diagnoositud ja ravitud, siis „keegi ei pane tähele“ ja sa saad sellega hästi elada. On kindlasti tõsi, et homoseksuaalsust koheldi teatud aegadel täiesti valesti.

Mina: Jah, see ütlus on geniaalne. Aga vale. Kui sa ütled pimedale inimesele, et ta ei ole puudega, näitab ta sulle sõrme.

Tema: Ma ei nõustu, sest see ütlus on sügavam. Inimesed saaksidd oma elu elada ja sellest rõõmu tunda, isegi ratastoolis, isegi pimedatena, isegi krooniliste peavaludega inimesed, kui vaid poleks nii palju idioote kõikjal.

Mina: Näiteks idioodid, kes üritavad neid veenda, et neil pole häiret?