Lihavõtted 2025¶
Kolmapäeval, 23. aprillil 2025
Tere sõbrad,
pühad on juba möödas, aga soovin teile, et elaksite iga päev ülestõusmisrõõmus ning oleksite nähtavaks märgiks Jumala kohalolekust läbi üksmeelsuse ja armastuse. See soov kehtib sõltumatu usutunnistusest, vabandage minu kristlik sõnavara, mis on jah inspireeritud Taizést.
Lihavõttepühade esmaspäeval kaalusin esimest korda pärast operatsiooni jälle 70 kg. Kaks aastat tagasi ütlesid Leuveni arstid mulle, et tõenäoliselt ei saavuta ma enam kunagi oma normaalkaalu. Minu normaalkaal oli 75 kg, aga saan hästi hakkama ka ilma viimase 5 kg-ta; tunnen end 70-kiloliselt taas täiesti tervena.
Paar fotot meie elust. Kui sinu meiliprogramm ei kuva fotosid õigesti, saad uudiskirja lugeda ka veebis aadressil https://belglane.saffre-rumma.net/blog/2025/0423
Iga paari nädala tagant, kui Mari Tallinna tuleb, sõitsime Vigalasse kiireloomulisi töid tegema. Esiku ukse lukk oli puruks läinud, kuuri peale oli puu kukkunud ja autol tuli talvekummid maha võtta.
Alates märtsi lõpust tohtisin uuesti ise autoga sõita. Kasutasime seda võimalust kohe ära ja läksin paariks päevaks üksi Vigalasse. Lõpuks jälle kütma, puid lõhkuma ja katusele ronima.
Veel on külm, aga lumi on juba läinud. Vaade meie aeda vannitoast ja katuselt.
Samal ajal Tallinnas toob vend Alain värsket õhku kirikusse. Esimest korda Eestis elades näen, kuidas preester kogub meieisa palvetamiseks kõik lapsed altari ümber. Hästi kasvatatud eesti katoliiklase jaoks tundub see vist liiga liberaalne, mina aga tunnen end sellises kirikus taas veidi kodusemalt ja olen teda juba kutsunud enda juurde friikartuleid sööma, sest ta on pärit Brüggest.
Vasakul pildil Taizé palvus, paremal EKRE tõrvikurongkäik. Ei mingit kommentaari.
Mari sünnipäeva puhul tegime koos rahuliku pereõhtu.
Kevad tuleb siin Eestis selgelt äkilisemalt kui Belgias. Alles kaks nädalat tagasi tuletas talv ennast veelkord meelde…
… aga pärast seda sattus kevad hoogu. Ja koos soojusega tuleb ka vihm. Kuid see ei takistanud kirsipuud õitsemist lihavõttepühade hommikul.
Eile tuli mulle valusalt meelde üks teema, millest ma varem olen kirjutanud: Vabandage. Ühes saksa teleseriaalis 2021. aastast oli neljateistkümneaastane tüdruk varastanud peategelase käekoti. Kui see avastati, põgenes tüdruk esialgu oma tuppa. Järgmisel hommikul on ta taas rahunenud ja tekis selline dialoog:
Mulle meeldib selle seriaali vaadata, sest see räägib lugusid, mis on üsna elutruud. Seda enam jahmatab mind selline desinformatsioon. Tüdruk ju selgelt ei taha oma süüst vabandada, vaid tunnistada oma süüd ja andestust paluda.
Kuidas on võimalik, et inimesed ei näe vahet? Igas keeles, mida ma igapäevaselt kasutan, on nendel kahel mõistel eraldi sõnad:
fr |
de |
et |
en |
|---|---|---|---|
excuser |
entschuldigen |
vabandama |
apologize, excuse |
pardonner |
verzeihen, vergeben |
andeks andma |
forgive, pardon |
Aga nii EKI seletav sõnaraamat kui Duden (selle saksa vaste) eitavad, et mingi erinevus oleks olemas. EKI väidab sõna-sõnalt, et „Tegusõna vabandama tähendab ’andeks andma, andestama’“.
Võib-olla olen ma tähenärija, aga siis pole ma päris ainuke. Juhuslikult ka eile lugesin ühe dominikaani munga raamatus 2017. aastast:
[I]l nous arrive de vouloir des choses inexcusables; il arrive qu’on nous fasse ou qu’on nous dise des choses inexcusables. Inexcusables, mais toutefois pardonnables. Pourtant, nous préférons les excuser. Ne vous est-il jamais arrivé, quand un proche vous demandait pardon, d’avoir préféré l’excuser, parce que c’est plus facile, parce que cela ne demande en fait pas de vraie relation? « Je te demande pardon pour ce que je t’ai dit ce matin. Non, tu n’étais pas en forme, tu ne voulais pas… Oh si!, j’ai vraiment voulu te faire du mal. Je l’ai vraiment voulu, de même qu’à présent je regrette vraiment. Rester dans l’excuse, c’est ne pas traiter l’autre, l’offenseur, comme un vrai sujet capable de vouloir quelque chose. On se protège comme cela. On se met à l’abri.
J’insiste parce qu’il me semble important de ne pas faire de confusion. Habiller aux couleurs du pardon l’oubli ou l’excuse, ce n’est pas seulement mal nommer les choses, ce qui n’est pas dramatique; c’est aussi s’interdire d’apporter au mal le remède approprié. C’est surtout se rendre complice du mal qu’on nous fait. Faire comme si ce n’était pas du mal, le couvrir, le travestir, cela n’a rien de chrétien, c’est même le contraire du christianisme, puisque cela nous fait passer de victime à complice, ou plutôt les deux à la fois, ce qui est vraiment la double peine.
Le pardon passe toujours par la vérité. Appeler un chat un chat, et un mal un mal. Il n’y a rien à attendre de la mièvrerie quand elle a lieu aux dépens de la vérité.
(Adrien Candiard, Quand tu étais sous le figuier…, ISBN 978-2-204-12105-7, p. 60-61)
Igaks juhuks teen kokkuvõte eesti keeles:
Nõuan eristamist, sest mulle tundub oluline mitte segadust tekitada. Öelda „vabandan“ ehk „unustan“ siis kui on tegemist andeks palumisega pole mitte ainult vale nimetus –see poleks dramaatiline–, aga see takistab meid adekvaatselt kurjuse vastu võitlemast. Teeselda, et midagi halba pole juhtunud, seda varjata, pole üldse kristlik; tegelikult on see ristiusu vastand, sest muudab meid ohvritest kaasosalisteks või õigemini mõlemaks korraga, mis tegelikkuses on kahekordne karistus.
Andestamine tuleb alati läbi tõe. Asju tuleb nimetada nende nimedega, vajadusel kurjadeks. Sentimentaalsuselt ei saa midagi oodata, kui see tuleb tõe arvelt.
Minu jahmatus oleks kohatu, kui me oleksime kõik õnnelikud ja rahul. Kuid paljud seda ju pole. Vähemalt selline mulje jääb mulle viimasel ajal sageli. Üks sõber ei räägi enam oma naabriga, sest too tõstis oma puukuuri ühe meetri võrra ja võtab mu sõbralt kogu vaatevälja avarus. Kaks mu sõpra vaidlevad nii ägedalt Wikimedia Sihtasutuse Üldise Käitumiskoodeksi väidetava mittejärgimise üle, et teised liikmed enam ei viitsi. Abielupaarid vaidlevad lahutuseni, sest üks ei suuda teisele seda või teist nõrkust andestada. Üks sõbranna kirjutas oma üürnikule, välismaalasele: „Teid tuleks hävitada, Te ei kõlba meie ühiskonda, minge tagasi oma papist getosse, kust pärit olete. Ja võtka oma psühhootiline tütar ja skisofreeniline lits kaasa, te raiskate siin lihtsalt hapnikku,“ ja ma ei julgenudki üürnikku kaitsta.
Ja ma ei räägigi siin sellest, mis toimub kirikus ja maailmas. Minu lood siin on nii elulähedased, et andmekaitse keelab mul neist üksikasjalikumalt rääkida. Kogen seda iga päev: koos elamine oleks palju lihtsam, kui harjutaksime vabandamise asemel vigade andeksandmist, kui mõtleksime rohkem bugfixidele kui workaroundidele.
Mis toob mind tarkvaraarenduse juurde. Sellesse sukeldun nüüd uuesti.
Tervitused Tallinnast seekord ilma naistega nõu pidamata
Luc
Selle kirja saatsin e-maili teel neile, kes on minu sõprade listis.
