Armulauapaastu lõpp

Pühapäev, 21. jaanuar 2024

Ma lõpetasin oma armulauapaastu. Sain aru, et armulaual osalemine ei tähenda nõustuda kõikega, mida piiskop räägib. Tegelikult sain sellest eile aru ja täna osalesin jälle armulaual.

Vaimulik armulaud võimaldas mul jääda ühenduses Kirikuga nendel kuudel, aga pikemas perspektiivis see ei asenda sakramenti. Armulaua sakramendi üks oluline omadus on, et see tekitab unikaalset sotsiaalset võrku, mis ühendab –vähemalt teoreetiliselt– kõiki inimesi. Kirik töötab hoopis teisel tasandil kui näiteks spordiklubi või laulukoor või erakond. Nendes gruppides saad kokku inimestega, kes jagavad teatud huvi sinuga. Sa jääd omas mullis. Armulaual saad kokku inimestega, kes on sinust nii erinevad, et te ei teeks iialgi midagi koos. Sellist harjutust ei leia ma mujal.

Ma arvan ja ütlen jätkuvalt, et läkitus „abielu toetuseks“ on rumalus. Seda dokumenti võib küll ignoreerida. Üks sõber komenteris „Neilt on ka varem sarnaseid läkitusi tulnud. Kriitikat see läkitus muidugi ei kannata. Kui väita, et abielu peaeesmärk on lapsed, siis mida arvata neist, kes lapsi ei saa. Kas nende abielu on mõttetu? Kõik EKNi avaldused on sellised – mannetud ja argumentatsiooni, mis on allpool igasugust taset.“

Isegi EKN oma rumalate seisukohtadega on osa Kirikust. Sellega pean leppima. Ega mina ju ei kirjuta vähem rumalusi kui nemad. Eesti Kirik ongi vaene ja peab ilma riigi toetuseta hakkama saama. Lausa loogiline, et ka nende sõnavõtud on üsna amatöörlikud.

Huvitav, et see areng streigist lepituseni toimus täpselt sel ajal kui Taizé vennad olid Eestis. Ilma, et nemad oleksid sel teemal midagi teinud või öelnud.