Nagu poleks midagi olnud

Esmaspäev, 24. juuli 2023

Tere, sõbrad!

Juba 2 nädalat olen nüüd tagasi Eestis; andke andeks, et jõuan alles nüüd kirjutada. Need kaheksa kuud Belgias olid huvitav seiklus ja see sai nüüd läbi. Elu tundub nagu poleks midagi olnud. Oleme praegu Vigalas koos kogu perega. Auto sai tehnoülevaatusest läbi. Esimest korda pärast peaaegu aastase pausi käisin jälle ujumas ja saunas ja saatsin jälle oma rannapiigasid Pärnu bussi peale ja jäin ise koju puhkama ja murut niima.

Tagasilend läks plaani järgi nii nagu ma kirjutasin oma viimases ringkirjas.

Seal Belgias sain üldiselt oma usu täis tankida allikate juures. Laulsin pühapäeviti kahes kirikukooris kaasa. Ükskord tegin kõrvaloleva pildi, mille ma hiljem isegi Vikipeediasse ülesse laadisin, sest see dokumenteerib ilusti kirikukoori omapärasust.

Lisaks põhiprogrammile juhtisin viimased 2 kuud iga nädal palvuseid Taizé stiilis. Ja oma viimasel laupäeval Belgias tegin jalgrattaga palverännaku Moresnetti, et Jumalaemale aitäh ütelda.

Kas vähk on lõplikult ära kadunud mu kehast, seda ei tea keegi. Aga Belgia arstid olid optimistlikud. Kui sa viitsid, siis võid lugeda nende lõpuaruanne nii hollandi kui ka inglise keeles. Ma avalikustasin ja tõlkisin selle, kuna mul läheb see varsti siin Eestis vaja.

Kõige ebameeldivam „suveniir“ sellest seiklusest on see, et koos kasvajaga lõigati mul suurem osa söögitorust ära. Söögitoru on põhimõtteliselt lihas, mis surub sööki makku. Paistab, et terve inimene suudab süüa isegi peadpidi seistes. Mina seda enam ei saa. Otseselt pole ma seda oskust nagunii kunagi kasutanud, aga ebameeldiv on, et ka lamades kipub mao sisu tagasi kurgu poole voolama. Sellepärast pean nüüdsest magama poolistudes. Lisaks on mul vähe söögiisu, pean ennast sundima sööma, kehakaal on mul kõvasti alla läinud. Aga mis teha. Kõik need ebameeldivused pidid olema normaalsed ja on olemas patsiendid, kes vajavad sondiga toitmist veel kuid ja aastaid pärast sellist oppi. Selles mõttes mul tegelikult veab.

Teema Kristlased abieluvõrdsuse eest lõpetamiseks ütlen nii palju, et igaühel on sel teemal oma isiklik ajalugu ja arvamused ja mul pole probleem sellega. Probleem on mul luterliku ja eestikatoliku kirikuga. Ma ei saa enam nende organisatsioonide liige olla, kuna nad õpetavad midagi, mis käib mulle vastu südametunnistust. See on õnnetu, aga ka siin jätkub mul lootust, et roomakatoliku kirik muutub omi õpetusi selgemaks enne kui ma suren.

Selles mõttes on Taizé palvused hetkel siin Eestis minu ainus side Kirikuga. Tuletan meelde, et 11.-13. augustil Viru Folgil saab igaüks katsetada, kuidas see käib. Konkreetset usutunnistust seal ei nõuta, laulmise rõõm on ainus tingimus. Meil on veel lauljaid vaja. Eelmine aasta olime 40, hetkel oleme vaid 10. Mina isegi naudiksin nii väikest rühma, aga folgi külastajad oleksid pettunud kui meid oleks nii vähe. Maksumus koos söögiga (kui ööbimine omas telgis) u. 15-20 euri. Registreemine lõpeb 31. juulil. Loe igaks juhuks ka kogu kutse: https://www.laudate.ee/p/2023/0811/

Eile suri minu ema, 89-aastasena. Jaanuari lõpus tabas teda insult ja sellest ajast peale pole ta saanud rääkida, kõndida ega isegi voodis ümber pöörata. Paar nädalat veel lootsime, et asi läheb paremaks, aga märtsist-aprillist saadik oli selge, et ei lähe. Ja ometi suutis ta ka ilma sõnadeta ikka ja jälle kaasinimesi naeratama panna. Alles viimastel nädalatel oli tunda, et ta hakkab elust tüdinema. Tõenäoliselt ootas ta suremisega, kuni mina oleksin koju tagasi läinud. 10. juulil jätsin temaga hüvasti ja pärast seda polnud ta enam midagi söönud. Ta suri rahulikult ja valutult. Ly, Mari ja mina lendame kaheks ööks Belgiasse ja neljapäeval jätame Eupenis temaga hüvasti.

Tervitusi Vigalast saadavad

Luc, Ly, Mari ja Iiris

Selle kirja saatsin e-maili teel neile, kes on minu sõprade listis.