Mida õppida?

Teisipäev, 9. mai 2023

Kui kõik läheb plaani järgi, siis kuulutavad Leuveni arstid mind 6. juulil tervenenuks. Nii kaua pean veel Belgias vastu pidama. Aga mõtetega kipun juba koju poole. Tervis läheb kogu aeg paremaks, kaalun juba jälle 63 kg (eesmärk on 75 kg). Eesolevad kaks kuud hakkavad vist olema kõige pikemad, sest nüüd on pinged langenud ja elu tahab edasi minna. Õnneks saan ka siin oma tööd teha ja õnneks saame perega videokõnesid teha.

Vahest mõtlen: Kas minu elu hakkab edasi minema täpselt nagu enne? Või kas midagi ka muutub? Kas olen midagi õppinud?

Kas mu eluviis peaks muutma? Olen kaalunud lahutamist, eraku elu Vigalas, kolimist Lõunabelgia ökotalusse, … aga kõik need hullud ideed osutusid „kiusatusteks“, tühjadeks emotioonimullideks.

Kas peaksin töö poolest midagi muutma? Ka seal olen kaalunud igasugused ideed, aga tulemus on selge: Lino tiksub edasi nii nagu varem, sest kõik kliendid on rahul, ja mina olen kohe kindlasti rahul. Mõni uus klient oleks muidugi tore, aga sellega pole kiiret. Muide, Sharif abiellub homme. See on ka selline „tagasiside reaalsusest“, mis ütleb mulle, et Lino on oluline projekt.

Et ma sain terveks, see pole kindlasti minu enda teene. Mina ise ei teinud mitte midagi. Ma küll lubasin asjadel juhtuda, aga see on teine lugu. Ma ei saa ka öelda, et mu tervenemine oleks arstide teene. Sest on väga palju inimesi, kes kahjuks ei saa terveks. Mul on tunne, et ma sain automaatselt terveks. Nii nagu taim kasvab siis kui midagi ei takista seda, nii sain mina terveks. See tähendab lihtsalt, et Jumal tahtis seda. Jumal tahab mind ilmselt veel mõneks ajaks siin maailmas. Noh olgu, mul pole midagi selle vastu. Iga inimese elu mõte on Jumalat kiita. Seda usun juba 18. eluaastast, see veendumus ei ole uus.

Aga midagi peaks ju ometi muutuma!? Äkki minu suhe kirikuga? Siis avastasin, et Nagu juhuslikult on abieluvõrdsus praegu jälle teemaks Eestis. Juba see, et ma lugesin kõik järgnevad artiklid, näitab, et mul on mingi kiiks selle teemaga:

Eesti rahva jaoks on see küsimus suhteliselt uus, võrreldes Kesk-Euroopa rahvastega. Inimeste arvamus sel teemal on üsna täpne indikaator. See näitab, mida inimene usub homoseksuaalsuse kohta: kas see on „patt“ (ehk „halb“ ja „taunitav“) või mitte. See on moraalne küsimus. Selles küsimuses et saa olla erapooletu. Kes ei vasta selgesti „ei“, see vastab „jah“.

Tuletan meelde, et ma hakkasin sellest juba viis aastat tagasi eesti keeles kirjutama (Luc kirjutab homode kooselust).

Philippe Jourdan, Urmas Viilma ja Arne Hiob ütlevad avalikult ja enam või vähem selgesti, et homoseksuaalsus on patt. Minu meelest saavad nad piiblist valesti aru. Inimestele võin andeks anda, kui nad piiblist valesti aru saavad. Isegi kirikujuht võib piiblist valesti aru saada, kuna ta on inimene. Aga institutsioonidele ei tohiks andeks anda. Nende väärõpetuste vastu tuleb halastamatult sõdida. Kas ma peaksin aktiivsemalt EKN läkituste revideerimisel kaasa aitama? Võib-olla. Aga siiski teistmoodi kui ennem. Seda ei saa enam nimetada „kaasa aitamiseks“, kuna EKN pole mind appi palunud. Sõnadest ei piisa. Mul on kolm blogi täis kirjutatud sel teemal ja siiani pole sealt midagi kasvanud. Sõnadest ei piisa, sest me inimesed muudame („parandame“) meelt nii sügavates küsimustes ainult väga harva.

Võib-olla olen mina hoopis see, kes piiblist valesti aru sai? Muidugi on see võimalik ja seda saame teada alles mõnesaja asta pärast. Sellepärast ongi oluline, et ma ei tapa kedagi oma arvamuste pärast. Kaasa arvatud ennast.