Minu parim sõber

Täna käisin oma parimale sõbrale külla. Mingi kümmekond teisi tulid ka. Ja jälle olid mitu neist minu jaoks täisti võõrad inimesed. Tema sõpruskond on nii suur! On julgustav talle külla minna ja oma silmadega näha, kui lai ja suur tema sõpruskond on. Piibliteksti loeti täna lausa kolm korda: eesti, vene ja rootsi keeles.

Ta ütles mulle: „Kes teie seas on tark ja arusaaja? Las ta näitab hea käitumisega oma tegusid tarkuse tasaduses. Kui teie südames on aga kibedat kadedust ja riiakust, siis ärge hoobelge ega valetage tõe vastu! See pole ülalt tulev tarkus, vaid maine, hingelik, deemonlik. Sest kus on kadedust ja riiakust, seal on kärsitust ja igasuguseid halbu tegusid. Aga ülalt pärinev tarkus on esmalt puhas, siis rahumeelne, leebe, kuulekas, tulvil halastust ja häid vilju, erapooletu, teeskluseta. Rahutegijaile külvatakse rahus õiguse vilja.“ (Jk 3:13-18).

Tal on õigus. Sellel nädalal oli mul palju vaidlus ühe keerulise kliendiga, kes ei tahtnud kuidagi minu pakutud lepinguga nõustuda. See klient on tuntud kui südametu ametnik, kes halastamatult lõhub projekte, mis on kasvanud aastakümneid. Ta on ministrinõustaja olnud enne kui ta direktoriks sai. Ma arvasin, et ta lihtsalt ei saa aru minu pakumisest. Ja kui ta lõpuks aega võttis ja mulle selgeks tegi, mis minu lepingus kõik ebaselge oli, siis ma veel solvusin, oleksin peaaegu kogu ärisuhe maha pillanud. Kujuta ette, milline riiakas hoopleja ma vahel olen!

Hea sõber on see, kes sulle vajadusel ka asju ütleb, mis sulle ei meeldi. Hea sõber oled sa ise, kui sa sellise noomimise peale lõpuks suudad vastata „aitäh“.

Ma ei tea, mida Jeesus seal Püha Vaimu kirikus oma teistele sõpradele ütles. Ainult natuke sain sellest aimu eestpalvetes. Aga ma polnud täna eriti huvitatud teistest inimestest. Siiski nautisin pärast palvust seda nõgesesuppi, mida Kalle kogudusemajas pakkus. Ja ma nautisin ka need lood, mida inimesed rääkisid. Ma nautisin isegi nende nägusid, kui nad minu Taanist toodud lakritse maitsta said.

Reede, 14. veebruar 2020