Palvus Jaani kiriku keldris

Kirjutan paar muljed neile, kes ei jõudnud täna Jaani kirikusse.

Kui sa elad Eestis kristlasena, siis tunned end enamasti üsna üksi. Minu kodulinnas mõtlesin kord nädalas „Noh, mis kirikus ma sel pühapäeval käin?“ ja ükskõik kuhu ma ka läksin, olid seal alati lugematu arv teisi inimesi. (Ma muidugi karikeerin: ka Belgias olime mõnikord ainult käputäis palvetajat ja ka Eestis olen näinud üritusi, kus olid enam kui 100 kristlast.)

Täna kogesin ka Tallinnas sellist ootamatut tunnet, et ma pole üksi. Meid oli vist oma 20 inimest palvusel Jaani kiriku keldris, see arv ise pole iseenesest väga suur, aga tegemist oli tavalise palvega talvisel teisipäeval. („talvisel“ mõtlen päriselt: varem oli sadanud mõni lumehelbe). Ja kui ma mõtlen, et seal olid nii erinevad inimesed ja nii paljud, keda ma pole varem näinudki! Mõni, kes tavaliselt ei käi kirikus. Mõni vaga Jaani koguduse liige, kes tuli esimest korda vaatama, mis need noored seal teevad. Üks leedulanna astus juhuslikult mööda Jaani kirikut ja nägi plakatilt, et siin toimub palvus.

Me kuulsime 1 Sm 12:18-25 peale eesti ka taani keeles (sest Mari sõbranna Kopenhaagenist osales ka). Me palvetasime muu hulgas selle eest, et kristlased üle maailma leiaksid ühise sõnavara, et nad ei astuks teineteise varvastele siis, kui nad juba kokku saavad.

Ilus oli! Selline õhtu ei võta mult jaksu vaid annab juurde.

Luc Saffre, Teisipäev, 11. veebruar 2020