Pühapäev, 13. märts 2016

Täna osalesin üle tüki aja veelkord jumalateenistusel. See tekitab minus alatin natuke nostalgia. Jäin natuke hiljaks. Meeldiv oli näha, et käärkamber oli peaaegu et täis. Esimene laul, mida laulsin, tekitas juba jälle teoloogilisi ideid:

Oh nuta oma häda / ja hukkaminemist / ning ära üksnes kaeba / me Päästja suremist, / sest meie eksimused / on Teda vaevanud / ja meie patud suured / on Tema surmanud. (KLPR 75)

No tere tulemast! Miks „meie suured patud“ oleks „teda surmanud“? Kas meid süüdistatakse Jeesus surmast või?! Selline väljendus on mulle küll väga võõras, ja ma arvan jätkuvalt, et niisugused asjad on seletus, miks eestlased ei taha käia kirikus ega võtma tõsiseks seda, mida kirik püüab seletada. Kes niimoodi räägib, on ise süüdi kui inimesed temast aru ei saa.

Kes üldse sellist teksti kirjutas? Ilmselt keegi härra Christian Knorr von Rosenroth (saksa keeles) ja ilmselt Bernhard Clairvaux tekstile toetudes.

Samuti tuleb mainida, et see patude andeksandmine koos patuoina- ja ohvritallekega on üks ristiusu olulisemaid sõnumeid. Sellepärast tuleb muidugi olla ettevaatlik. Kiriku laulikutes korristatakse küll aeg-ajalt, ja siis visatakse vanu asju minema. Aga ilmselt on selles tekstis midagi nii väärtusliku sees, et keegi (siiamaani) pole julgenud seda puutuda. Kui ma mõtlen, et nii Juudaism kui ka Islam kannatavad ikka veel selle all, et neil pole hea vastust sellele küsimusele, kuidas me võime julgeda astuda Jumala ette ja tema käest halastust ja andeksandmist paluda. Kristlastel vähemalt on.

Aga olgu…