Kiri paavstile¶
Märkus
See on praegu alles eskiis. Ootan veel tagasisidet ja ilmselt parandan veel jooksvalt. Kuni augustikuuni on mul aega. Ja kas minu kiri üldse teele läheb, seda otsustab lõpuks Piiskop.
Kallis vend Franciscus!
Sa küsisid oktoobris, mida me siin Eestis sünodaalsusest ja kirikust teame, kuidas see meil kulgeb ja milliseid samme peaksime astuma. Siin on minu kokkuvõte.
Evangeelium¶
Kas on olemas üks „igavene sõnum“, mida Jumal ütleb kogu inimkonnale ja igale inimesele?
Me ei tea. Aga me võime seda ette kujutada ja seda „evangeeliumiks“ nimetada. See evangeelium peab olema palju suurem ja mahukam kui kõik inimkonna pühakirjad koos.
Kirik on ühing¶
Kui kaks või enam inimest panevad oma jõud kokku ja ühinevad, siis tekib uus „olend“, mis on enam kui selle liikmete summa. See olend on vaimulaadne: see eksisteerib ainult inimeste mõtetes. Eesti riik on selline olend. Aga ka iga OÜ, MTÜ, AS ja SA.
Piiblit lugedes tekib mulje, et Jeesus tahtis sellist ühingut, mis kuulutab tema evangeeliumit.
Kui sul tekib sõbraga idee ja te tahate selle nimel koostööd teha, siis kirjutate põhikirja, registreerite selle ja –popsti– ongi uus ühing olemas.
Miks kirik on vaja?¶
Sünodaalne kirik oleks küll vaja.
Rahvas, mis jätab kirikut kasutamata on nagu kapten, kes keeldub kompassi vatamast. Siis peab iga inimene ratast uuesti leiutama.
Huvitav, et kirik toimub siiski. Hoolimata kõikidest vigadest, mida ta kogu aeg teeb. See on lausa arusaamatu. Tundub mõnedele, et mingi üleloomulik võim tahab seda.
Kirik on oluline. Usklike arv kogu aeg suureneb.
Ideaalne kirik¶
Kui kiriku peamine ülesanne on, seda eelmainitud evangeeliumit „kuulutama“, siis peaks kirik olema selline:
Ideaalne kirik on riikide sõltumatu nõustaja. Ta on ühendaja inimkonna ja jumala vahel.
Ta uurib põhjalikult, mida Jumal tahab (s.t. mis on hea, õige ja oluline) ja seletab seda selges keeles kõigidele inimestele.
Ta avaldab selgeid seisukohti igas küsimuses, mis tuleb avalikus elus ette. Sealhulgas poliitika, majandus, haridus, sõda, looduskaitse, demokraatia, inimõigused, … kõikides nendes valdkondades tahame pidevalt teada, kas mõni otsus on hea, õige ja oluline.
Ta julgeb öelda, kui ta ei tea vastust ja oskab siis seletada, miks ta ei tea.
Ta vastutab iga sõna eest, mida ta avalikustab. Ükski tema jutt ei kao kuhugi.
Küll aga näitab selgesti, kui mõni jutt on vananenud või ebatähtsaks muutunud. Ja küll ta muudab oma seisukohti vajadusel kasvõi üleöö, sest tõde pole kunagi lõplikult teada. Ta seisab siis ka oma muutuse eest ja seletab, miks ta muutis meelt.
Oma seisukohtades on ta on inimeste vastu armuline, aga institutioonide ja äriühenduste vastu halastamatu. Ta ei karda kedagi peale Jumalat.
Ta mitte ainult talub kritikat vaid ta lausa otsib seda. Kui kasvõi üksainus inimene avaldab kahtlust, siis kirik kuulab teda ja arutab nii kaua kuni asi on jälle selge.
Tema autoriteet ei põhine võimul või rahal, vaid pädevusel ja oskustel.
Ta ei suru kellelegi midagi peale.
Ta kasutab moodsat tehnoloogiat, et optimaalselt rääkida.
Ta austab inimesi nii nagu nad on.
Seda ideaalset kirikut pole praegu eriti näha. Ei Eestis ega ka mujal. Rõõm on uskuda, et Sa vähemalt püüad roomakatoliku kirikut ideaalseks muutuda. Sest ideaalne kirik oleks küll vaja. Praegused inimkonna kriisid tulevadki sellest, et võimukandjatel puudub orientatsioon.
Võib-olla ongi selline ideaalne Kirik meie ainus pääste!
Läbipästavusest¶
Ideaalne kirik ei tee midagi salaja ega anonüümselt. Ta julgustab meid käituda nii, et süda saaks puhtaks:
Samas on inimesel üks õigus, mida ühendustel ei ole: õigus privaatsusele. Seda tuleb tagada. Ideaalne kirik võtab kuulda iga inimese mure, kuitahes tühine see ka tunduks. Aga ta ei räägi edasi, mida inimene talle usaldab. Ta oskab inimeste isklike saladusi hoida turvaliselt.
Kirik ja riik¶
Riigi ja Kiriku ühine ja kõrgeim eesmärk on, et igal inimestel oleks hea olla ja leiaks oma koha paadis.
Selles punktis on nad otseses sõjas erasektori ettevõtetega.
Riik korraldab seda, mida saab korraldada. See on nähtav maailm. Riik kirjutab seadusi ja vajadusel sunnib neid peale. Kirik aga vaadab „nähtamatu maailma“, „Jumala“ poole.
Ideaalne kirik annab nõu ja vajadusel kritiseerib riiki. Ideaalne kirik on maailma suurim ja sõltumatuim nõustamisteenuste pakkuja.
Kui riik oleks kapten, siis kirik oleks kompass:
Riik, mis et taha kirikut kuulata on nagu kapten, kes keeldub kompassi konsulteerimast.
Riik, mis ei hoolitse kiriku eest on nagu kapten, kes keeldub kompassi hooldamast.
Mis on sünodaalsus¶
Sünodaalsus tuleb kreekakeelsetest sõnadest συν (koos) ja ὁδός (teekond). Sünodaalsus tähendab, et me oleme koos ja teel.
Sünodaalne inimene ei küsigi „Kas tema on minuga samas paadis?“, sest vastus on selge: teel Jumala poole on iga inimene minuga samas paadis! Sinna pole midagi parata! Me peame kuidagi omavahel ära leppima!
Sünodaalne inimene teab, et ta on teel. Et isegi siis, kui ta millestki väga veendunud on, ei tähenda see veel, et see on tõde. Tõe leidmiseks on meil vaja kuulata kõiki arvamusi, eriti neid, mis meile ei meeldi.
ü või i¶
Sünodaalsus puudutab meid kõike. Mitte ainult neid, kes kirikus käivad. Sellepärast kirjutame seda Eesti keeles ü-ga. Nii nagu sõnad süntees, sünergia, sümfoonia jne: kreeka täht υ läheb eesti keeles ü-ks.
Alguses arvasime, et seda kirjutatakse i-ga nagu „sinod“. Ja mõned katoliiklased usuvad seda jätkuvalt. Neil on isegi juriidiliselt õigus. Esimene selgitav dokument on Synodality in the life and mission of the Church (Sinodaalsus Kiriku elus ja missioonis), mis avaldati 2018. aasta märtsis, ja see dokument ütleb (punktis 5) „with both of these deriving from the word „synod“. Aga autorid ei rääkinud eesti keelt. Teistes keeltes pole see erinevus olemas. Sellepärast nad ei osanudki mõelda selle peale.
„sinod“ on kirikukogu, kus vaimulikud arutlevad kirikuga seotud küsimusi. Ka kirik on ju palju enam kui mõned vaimulikute kogunemised. Sünodaalsusel on küll samad „vanemad“, mis sõnal „sinod“, aga tegelikult on see nende ühiste vanemate uus „laps“, uudissõna.
Nii et see pisike erinevus on nagu lipp. See näitab, mis leeris sa oled.
Kuidas sünodaalsus siin Eestis kulgeb¶
Nii ja naa. Me oleme ju väga erinevad. Mõned inimesed ei käitu eriti „sünodaalselt“:
nad ei austa igat inimest, vaid ainult neid, kes seda „väärivad“;
nad ei ütle sulle, mida nad mõtlevad;
nad ei kuule, mida sa neile ütled;
nad ei istu samasse lauda koos „vaenlasega“;
nad ei lepi sellega, et „selline“ istub samas paadis;
nad ei anna andeks, kui keegi neile haiget tegi;
nad ei usalda teisi inimesi;
nad ei armasta teisi inimesi sama palju kui ennast.
Kui me sellist „ebasünodaalset käitumist“ tuvastame, siis on meil mõnikord raske aru saada,
et käitumine on ainult väike osa isiksusest;
et igaüks käitub mõnikord ebasünodaalselt
et ka minul „juhtub“ käituda ebasünodaalselt;
et pole eriti mõtet vahet teha „nende“ ja „meie“ vahel.
Sünodaalse käitumisega inimesi leiad nii kirikus kui ka mujal. Ei ole näha mingi statistiline seos sünodaalse käitumise ja kirikuskäimise vahel.
Armulaud¶
Armulaud on geniaalne rituaal. Vähemalt neile kes sellest aru saavad. See on avalik meeleavaldus. See näitab, et ma julgen oma mõistuse maailmast välja ja Jumala poole astuma. See on enam kui jutt või sõnum, see on füüsiline.
Autoriteet tugineb sellest, et päriselus kinnitada. Paavsti eksimatus. See tähendab lihtsalt „selle üleme oleme juba palju arutanud. kui tahad vaielda, siis tõesta, et oled eelnevaid arutelutestbaru saanud“
Meie soovitused¶
Jah, sinu visioon kirikust tundub õige. Sa oled õigel teel. Ainult ära jää seisma. Mine aga edasi. Sest meil on veel palju teha.
Tahaksime ikka selgesti teada, kuidas sa seda mõtlesid.
Sünodaalne kirik ei saa väita, et piibliraamat on ainus õige pühakiri. Muidu moslemid, hindud ja religioonita inimesed ei istu kunagi sinu paati.
Küll peaks sünodaalne kirik andma selgeid juhtnööre:
kuidas pühakirjasid õigesti kasutada ja milliseid hiirelõkse vältida
kuidas mõõta vaimulike tekstide kvaliteedi
kuidas korjata testitulemusi
Kõik see on ju tegelt ammu teada. Miks me seda siis ei tee? Where is the bug? Miks meie seadused ikka veel lubavad anonüümsetele ühendusetele raha teenida sellest,
et rahvad sõdivad omavahel?
et loodus saab jätkusuutlikult kahjustatud?
et inimesed langevad sõltuvustesse?
et inimesed raiskavad aega ja energia kahjulike tegevustesse?
See mõte, et iga inimene võiks kord nädalas „pausi“ teha, oma argipäeva muresid maha jäta ja üla aiapiiri piiluda, kuulata missuguseid tarkusi mujal maailmas mõeldakse, see mõte on iseenest geniaalne. Lihtsalt kasvas sajandite jooksul veidi kinni. Spiritual intelligence. Mindfulness.
Igal juhul ootame sellel teemal selgeid seletusi.
Keskaeg on möödas. Täna ei käi asi enam nii, et üks ütleb ja kõik teised kuulavad.
Paavst on tõepoolest nagu karjane: kui karjane ei suuda oma lambastele selgeks teha, miks peaks nüüd just niimoodi ja mitte teistmoodi käituda, siis lambad teevad oma tarkuse järgi.
