Juba 2016 (4. jaanuar 2016)

Tere sõbrad,

head uut aasta neile, keda pole veel näinud. Mõned lood meie elust.

Vigala jääratas 2016

Reede, 1. jaanuar 2016. Me elame juba 2006. aastast Vigalas, aga 10 aastat läks mööda enne kui ma seda oma silmaga nägin: Vigala jääratas.

Me oleksime selle ka sel aastal peaaegu maha maganud, kui naabrinaine poleks mulle maininud. Panin auto käima, korjasin pere kokku ja me sõitsimegi vaatama. Rattaga poleks saanud, sest oli 12 kraadi külma ja meie olime alles haiged olnud.

Vigala jääratas on kuulus loodusnähtus. Sellest kirjutati 2004. aastal isegi Õhtulehes. Paistab, et läbimõõt on 24 meetrit ja kiirus 1x 7 minuti jooksul.

Järgmisel päeval sõitsin üksi ja rattaga veelkord tagasi, tahtsin seda loodusimet ka ohvrihiie poolt näha. Riiklikult kaitsud mälestis vaatas heakskiitvalt alla oma naabri peale. Pange tähele, et 1627 on mälestusregistris vana number, uus number on 12221.

Teisel päeval jääratas juba enam ei liikunud.

Ikka veel vaimustuses, võtsin õhtul ette ja lõikasin kokku mõned videod, mida me esimesel päeval olime filminud:

Võiks mainida, et see on minu esimene videotöötlus. Olin selleks sunnitud, sest esmased lindistused olid liiga kehvad. Paigaldasin OpenShot’i ja lugesin õpetust. Karmoškat mängivad folkloorilaagri osalejad Egert ja Aron ja nende õpetaja Vallo. Seda lindistasin täpselt 4 kuud varem.

Jõulud sisserändajate juures

Pühapäev, 27. detsember 2015. Meie jõulupidu oli sel aastal nii nagu meil ikka: 24. detsember oli täis rabelemist - veel tuba koristada, jõulupuu üles seada ja ehtida. Nagu imeväel rahunes ka see rabelemine maha kella 18 paiku ja muutus traditsiooniliste tanguvorstide söömiseks, millele järgnes lihtne kingituste jagamine. Ly on meie „viimase minuti meister“ ja sai jälle suurepäraselt hakkama. Ka Iirisel tuli täpselt nagu eelmisel aastal jõuluõhtuks 39-kraadine palavik, mis päästis meid otsustamast, kas minna jumalateenistusele või mitte.

Need sisserändajad pealkirjas oleme meie. Meie maja on vist ainus kilomeetrite kaugusel, kus on ülesseatud väike jõulusõim. Kes ei tea, mis asi see on, vaadake mõned pildid siin. Jõulu ajal tunnen ma end tavaliselt nagu inimene, kes käib sünnipäevapeol ja saab teada, et sünnipäevalaps polegi kohal ja keegi isegi ei küsi tema järgi. Ma saan aru, et talvine pööripäev – ja rõõm selle üle, et valgus võitis pimeduse vastu – oli olemas juba enne kui kristlased tulid. Selles mõttes ma olen ülbe kui sõpradele jõulu ajal Jeesusest räägin. Aga mul ikka juhtub, et hakkan Jeesusest rääkima. Selles mõttes olen halvasti integreerunud immigrant.

Teisel jõulupühal oli Vana-Vigalas nääripidu, kus Kiitsharakad esinesid, sealhulgas Ly ja mina. Olin ärevil nagu ikka ja rahunesin alles siis, kui olime oma 2 tantsukest enam-vähem ilma suurtemate apsakateta ära tantsinud. Ma väidan jätkuvalt, et minust ei saa kunagi tõelist tantsijat. Aga asi ise on põnev väljakutse. Mõni teeb benji-hüppet, mina tantsin. Mulle meeldis peol ka see, et „tohtisin päästa“ Kiitsharakate au jõuluvana ees, õpetades kõigile prantsuse lastelaulu Dans sa maison un grand cerf. See tekitas minus hea tunde, et seda vääruskumustega ja halvasti tantsivat sisserändajat võetakse ikkagi natuke omaks. Aitäh.

Rello laulis Velise kirikus

Pühapäev, 20. detsember 2015. Eile laulsime Relloga Velise kirikus. Pooletunnine kontsert mitteköetud kirikus ja lauljaid rohkem kui kuulajaid. Salajane heligurmaanide kokkutulek.

Me tegime seda juba eelmisel aastal ja kavatseme järgmisel aastal jälle teha, sest kõik osalejad on nii vaimustatud. Meie dirigent kirjeldas toimunut: „Seda keemiat, mis meie vahel täna tekkis, ei anna osta ega müüa. See on kordumatu. Ja nii imelist pianot rohkem ei olegi olemas.“

Isegi mina – kellel on omad probleemid jõulukontsertidega – olin vaimustatud. Sest see on tähelepanu väärt, kui ilmalik Eesti segakoor õpib selgeks 10 lugu, millel on selgesti kristlik tekst, ja läheb neid laulma mingis külmas kirikus kauges külas ning nii lauljad kui ka kuulajad tunnevad selle käigus sügava rõõmu, mida raha eest ei saa. Johann Sebastian Bach olevat õelnud, et „Iga muusika peaks Jumalat kiitma ja inimesi rõõmustama. Kui sa Jumalat ei kiida oma muusikaga, siis on sinu muusika vaid kuratlik kisa ja müra.“ See kontsert oli Jumala kiituseks ja ma usun, et selline kiitus meeldib talle vähemalt sama palju kui korralikult ristitud vagade laulud kirikutes.

Pärast kontserdi olime veel keskööni koos Sulus Toomase ja Anu juures, kes pakkusid Rello jõulupeole varjupaika. Rello on ainus koor mida tunnen, kes isegi peale sauna, lihtsalt rõõmu pärast, laulab oma repertuaari veelkord läbi.

Veel mõned uudised:

  • Mari on jätkuvalt rahul Tallinna Saksa gümnaasiumiga. Lyle ja minule on see aga vahel tülikas, et me peame ennast kaheks jagama. Seega on mul palve, kui sa tead mõnda peret, kes elab Mustamäel, kes võiks võtta Mari esmaspäevast reedeni enda hooleks, siis anna teada. Või aegajalt, kui meist keegi ei saa linna minna. Ka „linnavanaema“ sobib.

  • Ma kustutasin oma konto Facebookis. Miks ma seda tegin, püüan seletada oma ingliskeelses blogis. Lühidalt õeldes ma nagunii ei tundnud ennast hästi selles suures kullatud linnupuuris.

Vana-Vigalast tervitavad

Iiris, Mari, Ly ja Luc