Luc ja Iiris käisid Belgias (03.11.2015)

Tere sõbrad,

Iiris ja mina olime üheksa päeva Belgias. Väike aruanne ja mõned pildid. (Kui sinu meiliprogramm pilte ei näita, siis kliki siia.)

Ly ja Mari saatsid meid lennujaamani ja lehvitasid meile. Peaaegu oleksime lennukist maha jäänud, sest ootasime tükk aega vales väravas. Aga ainult peaaegu.

Esimesed 2 päeva olime peamiselt kodus, s.t. minu vanemate juures. Nende tervis pole enam kiita („Sõber Parkinson läheb järjest pealetükivamaks“ ütleb mu ema). Aga nad saavad veel kodus hakkama. Nägime minu venda Bruno (kes elab naise ja lapsega paari kilomeetri kaugusel) ja õde Anne (kes elab vaheldumisi Bordeaux’s ja Aachenis). Me kõik imestasime, et juba terve aasta oli läinud meie viimasest külaskäigust. Tore on, et me geograafilisest kaugusest hoolimata saame olla nii lähedased.

Iiris sai ka samas koolis käia, kus ta oli ka möödunud aastal osalenud. Natuke hirmuäratav see võõras olukord ikkagi on, eriti esimesel päeval. Klassikaaslased olid samad, ainult nende nimed ta enam ei mäletanud. Nemad muidugi mäletasid teda küll. Isakeelega polnud tal üldse probleeme. Mõned väikesed erinevused ainetes olid, prantsuse keele tunnis lubas õpetaja talle joonistada. Nädala lõpus kiitis õpetaja teda ja ütles, et üldiselt olevat ta teistest lastest kaugemal.

Üks asi oli täiesti uus ja väga vahva: seekord oli Iirisel Eupenis sõbranna ootamas. Kaheksaaastane Aurélie (minu sõbra tütar) oli meile sel aastal koos issiga juba 2 korda külla tulnud, nüüd kohtusime kolmandat korda Eupenis. Nad mängivad tundide kaupa üksmeelselt ilma kaklemiseta.

Sellel Auréliel on tegelikult kaks peret, sest tema vanemad läksid kahjuks lahku. Nädala jooksul sain ma tuttavaks tema emaga ja püüdsin aru saada, kuidas nii vahva naine ja nii vahva mees ei sobinud kokku (ei saanudki aru, aga mida sa teed). Ja reede õhtul läksime Aurélie isale külla, kes elab nüüd Eupenist 140 kilometri kaugusel ja sai nädal aega tagasi uue naisega isaks. Ka Aurélie nägi esimest korda oma poolvennakest.

Laupäeval sõitsime juba järgmisele sõbra perele külla, kus veetsime veel mõned ilusad tunnid. Sellel perel on külapood, kust Iiris sai ise valida, mida süüa. Mingil hetkel istusid kolm isa ja kolm tütart laua ümber.

Seekord olin kaameraga tagasihoidlikum, mõned olulised asjad jäid pildistamata. Näiteks olid mul muidugi kohtumised klientidega. Või kuidas üks laulukoor, milles olin aastaid laulnud, laulis minu lapsepõlve kirikus Urmas Sisaski Omnis Una ja kuidas sain kiidelda, et olen autori õega juba koos laulnud.

Ja pühapäeval oligi juba jälle ärasõit. Kõigepealt rongiga Brüsselisse ja sealt edasi Tallinnasse. Natuke enne kesköö jõudsime vanaisa korterisse, kus Ly ja Mari juba magasid. Esmaspäeval saatsin Lyd ja Iirist bussi peale, ja teisipäeval oli meie elu juba jälle normaalne.

Tervitusi Vigalast ja Tallinnast saadavad

Ly, Luc, Mari ja Iiris