Seiklus algab (29. august 2015)

Tere sõbrad,

ma pole tükk aega kirjutanud, aga nüüd võtan ette. (Kui kiri ei näita ennast ilusti, siis proovi ka siia klikides.) Suvevaheaeg lõpeb ja kool algab – meie pere jaoks tähendab september seekord suuremat elumuutust.

Iiris läheb esimesse klassi ja lõppenud on meie jaoks need aastad kui sa viid oma last hommikuti lasteaeda ja lähed õhtul talle järele.

Kuid suurem muutus on see, et Mari hakkab Tallinna Saksa Gümnaasiumis käima. Otsus langes tegelikult juba maikuus, kui me läksime saksa osakonna direktoriga vestlema (pilt). Sel päeval olime põnevil: kas ta saab sisse? Tal oli küll oma tunnistusel peamiselt viied, aga kas külakoolis saanud viis kehtib ka linnas? Tulemus sai ruttu selgeks: Vana-Vigala põhikooli tase ei jää linnakoolide omast alla.

Majutusega on nii, et ta hakkab elama vanaisa korteris, mis on otse kooli kõrval. Ainus mure: see korter on tühi, sest vanaisa elab naisega Väänas ja nad just olid otsustanud sinna ka talveks jääda. Ja meie ei taha veel oma 13-aastast tütart lasta elada üksipäini linnas. Sellepärast hakkame Ly ja mina nüüd koos Mariga nädala sees Tallinnas elama. Vaheldumisi muidugi, sest meie kodu on ja jääb ikkagi Vigala.

Võiks veel rääkida, miks. Sest tegelikult oli meil plaanis, et Mari käib veel kolm aastat siin Vigala koolis. Ja kooliga oleme väga rahul. Peamine põhjus on see, et Mari kas ei saanud hakkama klassikaaslastega, või nemad temaga mitte. Igal juhul hakkas kõigil kurb vaadata, kuidas nad omavahel suhtlesid. Oleksime võinud võtta seda väljakutsena ja töötada sotsiaalsel tasemel, aga siis tuli juhus meile appi: Ly nägi, et „sellel koolil, mis on vanaisa korteri kõrval“ on saksa osakond, mis algab just seitsmendas klassis. Nägime ka, et rong oli tegelikult juba läinud, sest katsed katsed toimusid märtsis ja meie märkasime seda alles aprilli lõpus. Helistasin siiski osakonna direktorile, nii õelda igaks juhuks, ilma suure lootuseta. Selle lootuse suhtes eksisin, sest kolmeteistkümneaastasi lapsi, kes räägivad saksa ja eesti keelt, ei ole ikkagi nii palju. Voilà, vahest on ka hea kui oled teistmoodi.

Muidu tiksub meie pereelu nagu ikka rahulikult edasi. Ly utsitab meid takka, et ujuma minna nii palju kui ilm lubab. Sel aastal oli meil esimene suur maasikasaak, 20 kg umbes sai söögiks, toormoosiks, marmelaadiks, balsamiga maasikamoosiks, ja isegi mahlasiirupiks koos angervaksaga.

Minu teine eluprojekt Lino tiksub samuti vaikselt edasi ja võtab peaagu kõik minu energia. Ja keegi peale minu ja mõni minu kliendi ei saa aru, mis seal nii vaimustav on. Aga vähemalt toidab see meid juba varsti 15 aastat ja ilmselt veel vähemalt järgmise aasta lõpuni. Kui te teate kedagi, kes oskab programmeerida, siis saatke talle minu töökuulutus edasi:

Vahepeal integreerun ja armun eesti kultuuri ikka rohkem ja sügavamalt. Lisaks laulmise ja rahvatantsu hakkasin vedama kohalik projekt nimega Vigala Vikipeedia töötuba, mille raames toimus augustis pildiretk.

Üritus oli ka erakordne selles mõttes, et õhtu kestis kella üheni ja järgmisel hommikul tõusime juba kell pool neli ülesse, et päikesetõusu püüda. Aga vaev tasus end ära, Vikipeediasse jõudis paarkümmend ilusat pilti.

Okei, see pole kõik, aga siinkohal ma lõpetan selleks korraks. Olge tublid, nautige elu ja armastage oma ligimesi!

Luc

Ja Ly (kes seda kõike luges, parandas ja heaks kiitis) tervitab ka.