Rahvalaul
https://www.youtube.com/watch?v=8dyqC_1DU28
Kui mina ükskord noores eas võtsin vana naise
Siis tema kurat kiusas mind ühest päevast teise
Läksin surnuaiale, palusin seal surma:
„Tule surm, oh päästa mind! Vii mu naine hauda!”
Läksin koju tagasi, naine oli surnud
Surmaingel oli ta oma kaasaks viinud
Kui teda hauda kanneti palusin ma kandjaid:
„Kandke teda hellasti, ärge raputage!
Ärge teda raputage muidu kargab üles!"
Kui seda kella lüüeti palusin siis lööjaid:
„Mis te kurat jamate, ärge kolistage!
Minu mõrd see kuuleb ka teise ilma taade!”
Kui teda hauda mateti palusin ma matjaid:
„Matke teda hoolsasti, kandke teda süles,
matke teda hellasti, muidu kargab üles!”
Mõrd sai kiirelt üks-kaks-kolm hauda maha maetud
Hauaküngas nagu kord kividega kaetud
Ja haua peale käsksin ma panna kõrgse kivi
Et ta kurat iialgi üles sealt ei hiili.
Seisin hauakünka peal rõõmupisarates.
Läksin koju tagasi, võtsin noore naise.
Nüüd tema kurat kiusab mind ühest päevast teise.
Untsakad
1. Oli suvepäev nii soe ja taevas pilveta
endal purjed säädsin kodurannast lahkuma
sa mind sadamasse saatma tulid silmad veel
sügav lahkumise valu minu südames
2. Oma pea sa õrnalt peitsid minu rinnale.
Sinu armusõnad tungisid mu hingesse.
Siis veel truudust mulle kinnitasid vandega
nagu harjunud kõik tütarlapsed tegema.
3. Jah see armuvanne, pealegi neid oli kaks,
sai veel suudlustega kinnitatud kindlamaks.
Vali hüüe sinu kaenlast siis mind äratas,
"Jäta tüdruk, võta köis!" nii kapten käratas.
4. Aga iga kord kui masti pidin ronima
kliiver poomil kõrgel mere kohal kõlkuma,
kui sain taluda küll tormisid küll tuuli ma,
ikka õhkasin, mu oma armas Julia.
5. Ja kui Barcelona linna sain, siis lasksin ma
6. sinu nime oma käele tatoveerida.
Sulle armastuse kirju saatsin hulgana,
sinu terviseks lõin klaase kokku poistega.
7. Kuid sa, truudusetu, mida mulle tegid sa,
on nii raske sellest mõelda kui ka rääkida.
Minu kuju oma südamest sa kiskusid,
kõik mu kirjad aju põlema sa viskasid.
8. Sina silmi tegid ühele ja teisele
aga kolmandale kinkisid sa suudluse.
Ühelt tantsuõhtult teisele sul oli rutt,
ikka edevamalt kõlas sinu naer ja jutt.
9. Viimaks võrku võtsid peiu päris püsiva
aga luba endalt lõpuks siiski küsida,
mis sa kostad, kui tal pähe lasen kuuli ma,
sina valelik ja truudusetu julia.
10. Tea, et minu moodi meremehe armastus,
see ei ole mitte tühi tuule keerutus,
vaid see tunne mehe meeltes möllab maruna,
mida viimaks ainult haud võib panna vaikima.
Ludwig Uhland (Der Wirthin Töchterlein) / eestikeelsed sõnad rahvasuust / saksa rahvaviis
1. Kord läksid kolm sõpra, kord läksid kolm sõpra,
|: kord läksid kolm sõpra üle Koivamaa jõe. :|
2. Ja sõprade majja ja sõprade majja,
|: ja sõprade majja seal viis nende tee. :|
3. Oh mamma mis maksab, oh mamma mis maksab,
|: oh mamma mis maksab teil õlu ja viin. :|
4. Kas on teie ilus, kas on teie ilus,
|: kas on teie ilusam tütar ka siin. :|
5. Meil õlut ja viina, meil õlut ja viina,
|: meil õlut ja viina on rohkem kui lund. :|
6. Aga tütar see magab, aga tütar see magab,
|: aga tütar see magab juba igavest und. :|
7. Siis läksid nad kambri, siis läksid nad kambri,
|: siis läksid nad kambri, kus ta lamas kirstu sees. :|
8. Üks võttis tal räti, üks võttis tal räti,
|: üks võttis tal rätiku silmade pealt. :|
9. Ja andis ta närtsinud, andis ta närtsinud,
|: ja andis ta närtsinud huultele suud :|
10. Kui elasid olid, kui elasid olid,
|: kui elasid olid, olid ilus kui kuld. :|
11. Nüüd lamad sa kirstus, nüüd lamad sa kirstus,
|: nüüd lamad sa kirstus, oled mustem kui muld. :|
12. Siis läksid kolm sõpra, siis läksid kolm sõpra,
|: siis läksid kolm sõpra, kuhu viis nende tee. :|
Untsakad
Mul tuli tee peal röövel vastu, ta tuli vastu, ta tuli vastu / Ja edasi ei luband astu, ei luband ainsat sammugi.
Pakun talle kommikotti, kommikotti, kommikotti,
präänikuid ja moosipotti talle pakun ma. (2x)
Kuid röövel präänikuid ei taha, ta nõuab raha, ta nõuab raha. Kuid raha mul ei ole anda, ei ole ainsat pennigi.
Röövel tupest tõmbas mõõga, tõmbas mõõga, tõmbas mõõga, / Raius pea mul maha hooga, maha raius mul. (2x)
Ja nüüd ma laman lumehanges, jah lumehanges, jah lumehanges, / Kuid korraga siis meenub mulle, et Kuningkunde ootab mind.
Tõusin maast siis ülesse, ülesse, ülesse, Haarsin pea siis kaenlasse, kaenlasse siis ma. (2x)
Ja Kuningkunde juurde tõttan, ta juurde tõttan, ta juurde tõttan, / sest igavesti talle kuulun, sest igavesti ta mu arm.
R. Parve / K. Kenner
1. Kord mind pulma kutsuti
ja peiupoisiks paluti,
seal süüa anti sutsuti
ja virret vaadist valuti,
aga kirbukints oli liua peäl
ja vana vares laua peäl.
Ai, vide-ride-rill, ai, vade-ride-rall!
Oh, pulmapill ja pulmatrall!
2. Pruut oli pika mokaga
ja peidmees nirtsus nokaga,
ämm käis kambris, keskpaik kookus,
äi aga, tobi hambus, nookus,
langud lontis lauas istsid,
saajad toitu põue pistsid.
Ai, vide-ride-rill, ai, vade-ride-rall!
Mis pulmapill või pulmatrall!
3. Ei seal keski õite näinud,
kui see pruut oli lauast läinud,
ära läinud, sääred teinud,
kalime'ega lakas käinud.
Mis seal muud, kui kihkat-kehkat
pulmarahvas ka tegi vehkat.
Säh, pulmapill või pulmatrall!
Kus vide-ride-rill ja vade-ride-rall!
1. Me pruudipärga punume, seks toome kokku lilli.
Ja tantsule teid saadame, sel kenal pulma pillil.
R: Ilus, haljas, ilus, haljas pruudi pärg!
2. Meil aias kasvas kaunis kee, küll mirte igasugu.
Kus viibib nüüd me peiuke, kas meist ei pea ta lugu.
3. Pruut ketras seitse aastat need kuldlõngad värtnal valmis.
Ja ebemed nii peeniksed, ta ehteks kudus valmis.
4. Kui seitse aastat mööda sai, siis tuli koju peiu.
Ja et ta pulmad kaasa tõi, siis pärib pärja neiu.
Riine Pajusaar
https://www.youtube.com/watch?v=psyVoT_C69c
1. Hilisõhtul härra Ööbik paneb kinni fraki nööbid,
kikilipsu otseks seab, kaua kammib sulist pead.
Tiiva alla peidab noodid, tõuseb lendu väike ööbik,
kuigi peagi käes on öö,
ootab teda tähtis töö.
R: Kell on seitse, algab ooper,
saal on täis ja rahvas ootel,
daamid härrad, teie ees
suleline laulumees.
2. Lõpeb aaaria, publik rõkab, Pavarotti koju tõttab / läbi linna pimeda / pesapuule puhkama. Hommikul kui tõuseb päike / kuudesalus on nii vaikne, / makab oksal õndsa und / väike vapper laululind.
Friedrich Kuhlbars / Karl August Hermann
1. Kui Kungla rahvas kuldsel a’al / kord istus maha sööma, / siis Vanemuine murumaal / läks kandlelugu lööma.
R. |: Läks aga metsa mängima, / läks aga laande lauluga. :|
Läks lauluga, läks lauluga, läks lauluga!
2. Säält saivad lind ja lehepuu / ja loomad laululugu, siis laulis mets ja meresuu / ja eesti rahva sugu.
3. Siis kõlas kaunilt lauluviis / ja pärjad pandi pähe.
Ja murueide tütreid siis / sai eesti rahvas näha.
4. Ma mängin mättal, mäe peal / ja õhtul hilja õues
ja Vanemuise kandlehääl / see põksub minu põues.
R. Gaudete, gaudete, Christus est natus
Ex Maria virgine, gaudete!
1. Tempus adest gratiae, hoc quod optabamus
Carmina laetitiae devote redamus.
2. Deus homo factus est natura mirante
Mundus renovatus est a Christo regante.
3. Ezechielis porta clausa per transitur
Unde lux est orta, Salus invenitur.
4. Ergo nostra concio psalat iam in lustro
Benedicat Domino: salus Regi nostro.
Jaakko Borg - Juha Vainio
1. Lõõtspill tõmbab suure mõnuga viise vägevaid,
tantsiks polkat, tantsiks mõnuga- puudub partner vaid.
Need, kes tundsid polkat päriselt / vanaks jäänud, pea neil väriseb, / jalg on tönts ja rinnus käriseb, /
katki jääb see tants!
R. Vana memm, vana vaar / olid kiigepeol kord kõige etem paar. / Lõi tantsu memm, polnud temast keegi terasem / Lõi tantsu vaar ja nii uhkelt lai see polkakaar.
Oleks nad veel noored natukegi nii kui ükskord varemalt. / Siis nad tantsiks polkat kahekesi, polkat kõige paremat!
2. Tantsu taktis keeled kõlavad,
sekka lööb kitarr,
ehtsat polkat ei saa põlata,
üksi näib see narr.
Noortel nüüd on kondid nigelad,
moodsad kingad liiga libedad,
tunnen, et ma muutun tigedaks, katki jääb see tants.
3. Viiul viise sätib sisukalt, poogen täis on tuld. / Tantsiks polkat, tantsiks isukalt, nii, et tuiskab muld. / Aeg on teine, mis seal salata, moes on rockid, pole parata. / Noor ei viitsi polkat karata, katki jääb see tants.
Jüri Remmelgas / Priit Veebel
1. Vennad, tehkem puhtaks hääled,
pangem laulud kõlama.
Laskem kõlada kõik keeled,
noorus peab ju elama!
Refr. |: Kes võib noorust iial keelata, kui ta tahab rõõmul hõisata! :|
2. Iga mure, mis meid rõhub,
murduma peab laulu ees.
Vägev hõiskelaine lõhub
tõkke, mis peab vaba meest.
3. Neiud, teile laulud loome,
nii on kaunis elada,
rõõmukarikatest joome
tuhat sõõmu korraga!
4. Kevad võib ju mööda minna,
sinna parata ei saa.
Aga laul, mis jäänud sinna,
ikka peab vaid kõlama!
Muusika: R. Tobias / Sõnad: M. Mohn
1. Kui mina alles noor veel olin, noor veel olin
Lapsepõlves mängisin, mängisin.
Ei mina teadnud 𝄆 muud kui seda, 𝄇
Mis mina nägin 𝄆 silmaga. 𝄇
2. Meie elu 𝄆 on siin ilmas 𝄇
Nii kui linnul 𝄆 oksa peal 𝄇
Ei meie tea, 𝄆 kas me saame 𝄇
Siin veel kokku 𝄆 tulema. 𝄇
3. Rõõm teeb lastel 𝄆 lauluhääle 𝄇
Kaunimaks kui 𝄆 kandlekeele. 𝄇
Näitab ennast 𝄆 rõõmul siiski 𝄇
Süda on täis 𝄆 kurvastust. 𝄇
(M. Lipp / Aleksander Läte)
1. Kus põhjalahe kohiseb,
ta kaldal ilu idaneb,
see on mu armas sünnimaa,
mis kallim mulle kullast, ta.
2. See muistne kangelaste maa
ta merede ja saartega,
kus suured laaned laiuvad,
veerikkaid koski näha saab.
3. Ja vanemuise kandlekeel
meil ikka kõrvus heliseb,
see kostub rõõmuhõiskena:
oh kallis, kaunis Põhjala!
(M: Gustav Ernesaks / T: Lydia Koidula)
1. Mu isamaa on minu arm,
kel südant annud ma.
Sull' laulan ma, mu ülem õnn,
mu õitsev Eestimaa!
Su valu südames mul keeb,
su õnn ja rõõm mind rõõmsaks teeb,
mu isamaa, mu isamaa!
2. Mu isamaa on minu arm,
ei teda jäta ma,
ja peaksin sada surma ma
see pärast surema!
Kas laimab võõra kadedus,
sa siiski elad südames,
mu isamaa, mu isamaa!
3. Mu isamaa on minu arm,
ja tahan puhata,
su rüppe heidan unele,
mu püha Eestimaa!
Su linnud und mull' laulavad,
mu põrmust lilled õitsetad,
mu isamaa, mu isamaa!
M. Kõrber
1. Ma olen väike karjane,
mul loodud laulja keel,
sest laulan nagu lõokene
ja rõõmus on mu meel.
2. Kui vaatan üles taevasse,
siis tuleb meelde see,
et seal üks hea karjane,
ma tema talleke.
3. Sind, kallis Taeva karjane,
ma tänan südamest,
et hoiad, kaitsed heldesti
mind, oma tallekest!
Sõnad: Jakob Hurt (1839-1906)
1. Karjapoiss on kuningas
ja suure valla valitseja,
peremeheks palju üle,
kuldse krooni kandija.
2. Alamaid on arvamata,
sulekandjaid, sarvekandjaid.
Alamal on igal amet,
tahtmist mööda talitus.
3. Sarvilised, sikukesed,
halli karva habemikud,
poksimise kunstis kuulsad,
päris tembutegijad.
4. Linnukesed lepikussa,
need on rõõmsad laulumehed.
Mullikad on moosekandid,
kaelas kellad, kuljused.
rahvalik / Jaan Räppo / rahvaviis Võrumaalt
1. Haanja miis vidi lubjakivve / Kolm päivä Võrolõ.
2. Haanja miis läts Tiganiku puuti / Uma kolmõ kopkaga.
3. Tahtsõ osta püksi nöpse / Uma higi vaiva iist.
4. Haanja miis nägi silgupüttü / Tiganiku leti iin.
5. Haaja miis pallõl puudisaksa / "Esänd, lupa tsurgata!"
6. "Tsurka, no tsurka Haanja miis / Uma leeväpalakõst!"
7. Laul um otsah, laul läts mõtsah, / Ei lää inämb edäsi.
R. Kaarajaan, hai!, Kaarajaan, hai!, karga vällä kaema! Hai! (2x)
1. Kas omma kesvä keerulitsõ, kaara katsõ kandilitsõ?
2. Kas om kikas kaivu lännü, Kaarjaan ta vällä toonu?
3. Mis om Maiel viga saanu, et ta kõva kiljatanu?
Juhan Liiv / Peep Sarapik
Ta lendab lillest lillesse
ja lendab mesipuu poole;
ja tõuseb kõuepilv ülesse,
ta lendab mesipuu poole.
Ja langevad teele tuhanded,
veel koju jõuavad tuhanded
ja viivad vaeva ja hoole
ja lendavad mesipuu poole.
Hing, oh hing, sa raskel a’al –
kuis õhkad isamaa poole;
kas kodu sa, kas võõral maal –
kuis ihkad isamaa poole!
Ja puhugu vastu sull’ surmatuul
ja lennaku vastu sull’ surmakuul:
sa unustad surma ja hoole
ning tõttad isamaa poole!
Hing, oh hing, sa raskel a’al –
kuis õhkad isamaa poole;
kas kodu sa, kas võõral maal –
|: kuis ihkad isamaa poole! :|
Riine Pajusaar
1. Oli suvi, oli sooja ilma (lõunatuuli) laevuke läks merele. Õde, õeke ja õekene, laevuke läks merele.
2. Põlluveered ja kodutare jäivad üksi rannale.
3. Tuli sügis, tuli marutuuli, meri murdis tormile.
4. Tuleks suvi, tuleks lõunatuuli, tuleks laeva tagasi.
5. Tuli tali, tuli põhjatuuli, jäätas mere meelega.
6. Üle jää ja läbi lume lähme laeval järele.
René Eespere / René Eespere
1. Meri siin seisma jäi, keegi peatas ta, / kallas veest jagu sai, kaldast algas maa: / tasane, kullane, kivine, mullane, / pilvine, tuuline, ootust täis.
2. Peagi siin kokku said esimemm ja -taat, / vaevaga kodu lõid, lapsed majja tõid. / Oli õnn, oli rõõm, oli naer, oli nutt, / oli töö, oli vaev sellel maal.
R. Eestimaa, Eestimaa, oled mu kodumaa, / oled mu hingele lähedal. / Eestimaa, Eestimaa, oled mu kodumaa / oled mu südames sügaval.
3. Tulega, mõõgaga tuli võõras mees, / häda tõi, valu tõi, võõrast leiba sõi. / Langes taat, memmeke, lapseeas vennake, / pisaraist märjaks sai kogu maa.
4. Isa meelt, emakeelt hoian sellel maal, / taadi maa, memme maa endiselt on ta: / tasane, kullane, kivine, mullane, / pilvine, tuuline, ootust täis.
Frédéric Bérat, eestikeelsed sõnad Mihkel Veske / Frédéric Bérat
1. Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt
käib Läänemere kaldale
ja Munamäe metsalt, murult
käib lahke Soome lahele?
R. See on see maa, kus minu häll
kord kiikus ja mu isadel.
Sest laulgem nüüd ja ikka ka:
„See ilus maa on minu kodumaa!“
2. Siin teretavad metsaladvad
nii lahkelt järvi, rohumaid;
siin taeva vihmal oras võrsub
ja päike paitab viljapäid.
3. Siin kasvab Eesti meeste sugu
ja sammub vabadusele;
siin kasvab priskelt Eesti neiu
ja sirgub Eesti mehele.
4. Siin tõstab rahvas põllu rammu
ja matab endist viletsust;
siin püüab rahvas vaimu valgust
ja võidab endist pimedust.
5. Oh tõotagem südamest
me mehed olla igavest!
Ja laulgem nüüd ja lõpmata:
„sa kosu, kasva, kallis kodumaa!“
Enn Vetemaa / Ülo Vinter
1. Põhjamaa, me sünnimaa,
tuulte ja tuisuööde maa,
range maa ja kange maa,
virmaliste maa.
2. Põhjamaa, me sünnimaa,
iidsete kuuselaante maa,
lainte maa ja ranna maa,
sind ei jäta ma.
3. On lumme uppund metsasalud,
vaiksed taliteed,
nii hellad on su aisakellad,
lumel laulvad need.
4. Põhjamaa, me sünnimaa,
karmide meeste kallis maa,
taplemiste tallermaa,
püha kodumaa.
5. Põhjamaa, me sünnimaa,
hinges sind ikka kannan ma,
kaugeil teil sa kallis meil,
sind ei jäta ma.
1. Kasvab kuusk ja mänd ja haab,
iga puu kord suureks saab,
mina ka, mina ka.
2. Lehmad söövad karjamaal,
mudilased marjamaal,
mina ka, mina ka.
3. Vares kraaksub kraak-kraak-kraak,
lõoke laulab trill-lill-laa,
mina ka, mina ka.
4. Ookeanis ujub vaal,
konna ookean on kraav,
mina ka, mina ka.
5. Õhtul õõtsub järvel paat,
paadis kala püüab taat,
mina ka, mina ka.
Entel-Tentel
Mardikas kord marjul käis,
marjul käis, marjul käis.
Maasikaid sai korvi täis,
suure-suure korvi täis.
Kodus rõõmsalt maigutas,
marjad potti paigutas,
pliidi juures aega veetis,
maasikatest moosi keetis.
Ja kui võttis põlle eest,
põlle eest, põlle eest,
punas moos tal purgi sees,
purgi sees.
Entel-Tentel
1. O on ümmargune, K on kandiline – ei jää pähe. I on tipuline, Ä on täpiline – meelest läheb.
R. Oh, kooliaeg, oh kooliaeg, millal sina tuled,
mul on valmis juba pliiatsid ja suled.
2. S käib susinaga, J-il saba taga – küll on tähed.
N on ühtepidi, U on tagurpidi – meelest läheb.
3. Selged mul on tähed, sellest siiski vähe – tarvis sõnu. Kui kord kooli lähen, siis kõik korda läheb – küll on mõnu.
Entel-Tentel
Kollased juuksed,
rohekas kleidike,
lühike veidike
rohekas kleidike.
Ära nüüd me akna alt
kusagile keksi,
ära sina üksinda
kuhugile eksi.
Rõõmus ja kraps
võilillelaps.
Entel-Tentel
Hiiretips läks putru keetma
tipa-tapa tibule.
Sidus saba põlleks ette,
pani paja tulele.
Võttis kulbiks käpaküüne,
hakkas putru maitsema.
Sabaots läks sõlmest lahti,
hakkas putru segama.
Maitses suu ja segas saba,
küll on puder täna hää!
Hiiretipsu kõht on tühi,
järgi midagi ei jää.
Tral-lal-lal-lal…
Entel-Tentel
Mull-mull-mull-mull, väiksed kalad,
kus on teie väiksed jalad?
Mis te nalja heidate
ja oma jalgu peidate?
Kull-kull-kull-kull, kulla mees,
meil pole jalgu tarvis vees,
ujuda meil vabam on
kui uimed meil ja saba on.
Entel-Tentel
Kivil istub väike konn,
mõtleb, et ta üksi on.
Koivad välja sirutab,
päiksepaistel soojendab
Aga eemal kõnnib kurg,
kõht on tühi, meel on kurb.
Pilliroogu ragistab,
pikka nokka plagistab.
Viuhti kivilt hüppab konn,
kadunud ta laiskus on.
Kiirelt ujub tiigivees,
päästab enda kohkund mees.
Entel-Tentel
1. Kord põllul kus kirendas punane moon / üks pardike paterdas papaga koos / ja võlutult silmitses nukruses moonikest parditütreke noor,
“Pai papa, kas moonikest puutuda saan?” / Siis pajatas pojale papake hea: / “Ei pisike pardike moonikest puutuda saa”. / Ja lausus siis kui nokkis värsket heina: / “Eks nii on elu, ära nõnda leina!”
R. |: Sa tead ju et moonid kõik on pikad pikad pikad, / kuid pardike on väike, kuid pardike on väike, :| / nii oli on ja jääb!
2. Kord lainetes vallatles pardike noor / ja perve pealt piilus üks punane moon / ja puutuda patusel punasel moonil on pisikest pardikest soov
“Pai mamma, kas pardikest puutuda saan?” / Siis pajatas pojale mammake moon: / “Ei pisike moonike pardikest puutuda saa.” / Kui part ei lase ennast haneks püüda, / kuis võiks siis terve maailm enam hüüda.
R. Sa tead…
3. Kui ometi ilusal õiekuu ööl / kui särasid lõbusalt põllud ja teed / me pisike pardike põgenes pesast ja moonile naiseks nüüd sai.
Kuid põnevaks läheb me lauluke nüüd, / ilm pilkab ja põlluke lagedaks jääb / ja tuuleke tõuseb ja moonid kõik minema viib. / Nii läkski lendu uhke moonipeiu / ja püüdis haneks väikse pardineiu.
R. Sa tead…
Muusika: Tauno Aints (1975), rahvaviis Kuusalust, Vana Kannel III, 642, Tekst: Urve Tinnuri (1953)
Siis kui siud meid salvavad, siis kui,
neavad, neavad kurjad huuled, neavad,
meie üle valvavad, meie,
nelja kaare, nelja kaare tuuled,
koju käima rutta-vad, koju,
kadunute, kadunute vaimud,
kätlevad meid kaaslased ja kaimud.
Kaaslased ja kaimud.
Patsutavad, patsutavad turjaalle,
naeratavad, naeratavad raugelt,
vastu seistes, vastu seistes kurjaalle,
lähedalt ja, lähedalt ja kaugelt,
kuivatavad, hoides meid, hoides,
silmaveegi, kuuma silmaveegi,
keskel häid ja, keskel häid ja omaseid,
üksi pole, üksi pole keegi.
Üksi pole keegi.
Keskel häid ja, keskel häid ja omaseid,
üksi pole, üksi pole keegi.
Johannes Porisammul (John Pori) / A. Marcs
1. Palju aastaid läinud mööda sellest a’ast,
kui veel olemas ei olnud meie maal
ronge, autosid, jalgrattaid
ega tehtud pikki matku,
nagu tänapäeval kõikjal näha saab.
Refr. Uhke postipoiss sõitis kord maanteel,
külast külla, linnast linna viis ta tee.
Kõikjal uudiseid tõi postipoiss kaugelt –
nüüd vaid möödund ajast mälestus |: on see. :|
2. Talvel lumi tuiskas, tormas maantee pääl,
juba kaugelt kostis aisakella hääl.
Soojas kasukas seal sõitis
mõni rikas linnakaupmees,
sõidust mõnusasti habe härmas tal.
Refr. Uhke postipoiss sõitis …
3. Kirja kallimalt ka postipoiss veel tõi,
vahel suudluse ta selle eest siis sai.
Mitu hõberaha taskus
selle vaeva ära tasus,
mida teekond pikk tall’ kaasa tuua võis.
Refr. Uhke postipoiss sõitis …
4. Postijaam ja külakõrts need üheskoos.
Soojas kambris oli tuju ikka hoos.
Siis kui jalgu puhkas hobu,
peeti külmarohust lugu.
Varsti sõit läks lahti jälle täies hoos.
Refr. Uhke postipoiss sõitis …
Lauri Õunapuu. Metsatõll. „Transvaalist veel niipalju, et osade andmete järgi on selle uue teksti (mis põhines rahvalikul) autor vene poeet Glafira Galina ("Metsa Raiutakse" orig. autor), sõnad on aga rahva suus tõlgitud-rännanud ja leidnud uusi vorme.. Laulu esimene teadaolev vers. avaldati trükis 1899.”
1. Transvaal, transvaal, mu kodumaa, / sa põled tule sees.
2. Seal halja puude okste all / kord istus mõttes mees.
3. Mis üle sina kaebad mees, / mis üle kurvastad?
4. Mul kõigest kümme poega on, / kolm neist on langenud.
5. Ja ilma palve, ristita / said maha maetud.
6. Ja ülejäänud võitlevad / veel vabaduse ees.
7. Mu kõigist kõige noorem poeg, / ta palub sõjasse.
8. Oh isa, isa, luba mind / sa vaenuväljale.
9. Ma poja palvet kuulasin / ja teda lubasin.
10. Seesama päev läks minuga / poeg vaenuväljale.
11. Ühes hirmasas suures lahingus / kus ma ta kaotasin.
12. Poeg roomas inglislaagrisse / tõi meile padruneid.
13. Transvaal, transvaal, mu kodumaa / sa põled tule sees.
14. Küll Jumal õiglust armastab / ja kurjust karistab.
Leelo Tungal / Valter Ojakäär
1. Üle vainude valendav aur,
vahulillede udune voodi…
Igaühel on südamelaul,
igaühel on see isemoodi.
Refr. |: Laa-laa-la-la-la-laa, Laa-laa-la-la-la-laa. :|
2. Lähen karjateed, karukell käes,
kutsun hiliseid laule ma koju
ja nad tulevad männikumäelt,
kõige viimane udus veel ujub.
Refr. Laa-laa-la-la-la-laa …
3. Minu laule vist teavad siin kõik,
udus rippuvad kellukakannud,
sest et kõik nad siit karjamaalt sõid,
vaid üks vallatu plehku on pannud.
Refr. Laa-laa-la-la-la-laa …
4. Üle vainude valendav aur,
mul on närbunud karukell süles.
Igaühel on siin oma laul
ja ma oma ei leiagi üles.
Refr. Laa-laa-la-la-la-laa …