Suvi tuli ja läks

Tallinn, 27. septembril 2026.a.

Tere sõbrad,

tohoh, varsti pool aastat on möödas mu viimasest uudiskirjast (kui välja arvata minu äpardus paar nädalat tagasi). On viimane aeg teile jälle jutustada, kuidas meil läheb!

Muide, minu esimesest uudiskirjast sõpradele on möödas üsna täpselt 25 aastat. Tol ajal kirjutasin ainult saksa keeles ja need kirjad pole praegu veebis üleval, aga ma vaatasin järgi, 18. septembril 2001. aastal kirjutasin:

Ly ja mina jõudsime turvaliselt Tallinna. Oleme siin olnud nüüdseks kolm nädalat. Meie korter on hetkel ikka veel üsna kaootiline: see on ainult 43 ruutmeetrit ja mul oli kaasas terve autotäis pagasit… Me kolimine Eupenist Tallinna läbi Taizéd. Taizé tähendab nädalast peatust, et sügavalt sisse hingata ja leida sisemine rahu. Me mõlemad tunneme, et meil see õnnestus. (…)

Aga tagasi olevikku. Alustan suurimast uudisest: Üleeelmisel nädalal sõitis Ly jalgrattaga külapoodi vahukoort ostma. Sellist asja polnud ta kolm aastat teinud. Oleme juba harjunud sellega, et ta oma „määratlemamata seronegatiivse artriidi“ tõttu –nii arstid seda nimetavad– saab kõndida ainult nagu vanaeit ja ainult majas ja aias. Tema rattasõit poodi annab põhjust loota, et see etapp meie pereelus saab millalgi jälle läbi.

Ly veetis peaaegu terve suve Vigalas, lapsed ja mina olime tema juures ainult siis, kui meil polnud põhjust olla mujal. Näiteks pidi Mari kord nädal aega sõbra korteris Tallinnas elama, et tema kassi hoida. Või Iiris pidi kuus nädalat Viru tänava Hesburgeris hamburgereid müüma, et oma esimest palka teenida. Ja mina pidin aitama meie Tallinna aeda uuendada, või hambaarsti juures käima või osalema Viljandi ja Viru folkidel.

Ly käis kaksteist korda Luiste vanas karjääris ujumas. Ka see oli sel kolmandal artriidisuvel uus kogemus. Loomulikult vajas ta kas Marit või mind, et teda sõidutada. Esimesel korral nurisesin veidi, sest autoga ujuma sõitmine on minu meelest mõttetu luksus. Kui olime noored ja Ly pakkus, et läheme supsti autoga ujumiskohale, nii on ju kiirem, siis ütlesin „Nii ilus loodus ümberringi, kes siis istub autosse selle asemel et jalgrattaga paar kilomeetrit sõita!“ Aga kui ma nüüd oma silmaga nägin, et Ly ka päriselt vette koperdas ja kümme minutit ujus, lõpetasin nurisemise, nägin imelist lootusemärki ja nautisin sellest ajast peale autosõitu temaga karjääri.

Üldiselt annaksin sellele suvele pealkirjaks „Artriit lõppemas“.

Kord tuli Iiris meiega ujuma. Ja –tüüpiline!– tagasiteel tahtis ta loomulikult Teenuse külapoest hamburgerit osta. Seal on need kuulsad retroburgerid. Ütlesin: „Siis mina tahan ka ühte!“, sest kui juba, siis juba. Burgeri esimest poolt nautisin kohe ja teist poolt järgmisel päeval. Retroburger ei sobi turistidele; selle tõeliseks hindamiseks peab olema vähemalt aasta Eestis elanud.

Veetsin sel suvel üsna palju aega arvuti taga, sest pidin augusti lõpuks uue Lino veebisaidi valmis saama. See uus Lino on platvorm Kõrgeraba korrapidajatele. Kõrgeraba („Hohes Venn“, „Hautes Fagnes“, „Hoge Venen“) on Belgia viimane järgi jäänud soomaastik, mis on range looduskaitse all ja kus jalutavad igal nädalavahetusel tuhanded turistid. Turistide kahjuliku mõju loodusele leevendamiseks aitavad valvata umbes sada vabatahtliku korrapidaja, enamasti pensionärid. Siiani panid nad oma valveajad Google Drive’is kirja, aga see kippus probleeme tekitada. Sellepärast saavad nad omaenda veebirakendust. Selline üleminek on pensionäride jaoks siiski paras väljakutse, see võtab veel aega. Projekt on mulle südamelähedane ka seetõttu, et mu vanemad viisid meid lapsena sageli Kõrgerabasse ja mu isa oli 1990. aastatel üks esimesi sertifitseeritud giide. Laastav tulekahju sel suvel ajas meie ajakava korralikult sassi, kuid projekt sai õigeaegselt valmis.

Peaaegu igal hommikul kohtun Sharifiga Jitsi vahendusel, et meie päeva arutada. Tema Bangladeshis, mina Eestis. Pärast viis aastat koostööd tunneb Sharif mõned osad Linost juba paremini kui mina ise. Kui Sharif nüüd lahkuks, ei tahaks ma vist enam jätkatagi. Olen talle juba öelnud, et ta võib oma palgas kindel olla seni, kuni Lino töötab. Mis sobib talle hästi, sest tema ja ta naine Humayra ootavad veebruaris oma esimest last. Ja septembri alguses liitus meie meeskonnaga nooremarendaja Jan, esialgu neljakuuliseks katseajaks. Põnev on vaadata, kuidas ta areneb.

Minu meeldejäävaim kogemus sel suvel oli Viljandi ja Viru folkidel osalemine, kus me kutsusime festivali külastajaid kolm korda päevas Taizé palvusele. Viljandis õnnestus mul veenda üht kirikuskeptilist laulumeest, et ta vähemalt üheks korraks tuleks vaatama. Tal polnud kaugele minna, sest kirik, kus meie palvused toimusid, asus otse kämpinguplatsi keskel, kus temagi telkis. Pärast palvust ütles ta: „See pole küll minu maailm, aga nüüd saan ma natuke paremini aru, miks see sulle meeldib.“ Mina vana sillaehitaja rõõmustan selliste pisiasjade üle.

Mari läks septembri alguses kuueks kuuks Kaunasesse, Erasmus õpilasvahetuse raames. Juba pärast esimest nädal kiitis ta Eesti koole nende hea varustuse ja korralduse eest.

Nüüd oleme mina Iirisega jälle peamiselt Tallinnas ja Ly naudib jälle erakuelu Vigalas. Eelmisel nädalal naudis ta seda eriti intensiivselt, sest tema telefon oli kustunud, üleöö, pärast enam kui kaheksat aastat ustavat teenistust. Mitu päeva uuris ta, millist telefoni selle asemele osta, ja siis läks veel mitu päeva enne kui ma teda külastama läksin ja talle uue telefoni tõin. Ta paistis täitsa normaalne, nädal ilma telefonita polnud talle kahju teinud.

Soojad tervitused Tallinnast, Vigalast ja Kaunasest saadavad

Ly, Luc, Mari ja Iiris

Selle kirja saatsin e-maili teel neile, kes on minu sõprade listis.