Kiituslaul väsimusele

Kolmapäev, 11. veebruar 2026

Prantusmaal on tuntud luuletus pealkirjaga „Kiituslaul väsimusele“ (Éloge de la fatigue). Ma lugesin seda noore mehena ja see kummitab mind siiani. Nüüd tõlkisin seda eesti keelde. Ma tegin oma parima, aga kindlasti on seal veel vigu. Võtan parandusettepanekuid hea meelega vastu.

Kiituslaul väsimusele

Te ütlete mulle, härra, et ma näen halb välja,

Et selle eluga, mida ma elan, rikun ma ennast,

Et keegi ei saavuta midagi ennast liigagi andes,

Te ütlete mulle lõpuks, et ma olen väsinud.

Jah, olen väsinud, härra, ja ma olen selle üle uhke.

Ma olen väsinud igalt poolt: mu hääl, mu süda, mu põrn,

Ma jään väsinuna magama, ma ärkan väsinuna,

Aga tänu Jumalale, härra, ma selle pärast ei muretse.

Või kui ma muretsen, naeran enda üle.

Väsimus on sageli ainult hooplemine…

Sa pole kunagi nii väsinud, kui sa arvad!

Ja isegi kui oleks, kas sul pole selleks õigust?

Ma ei räägi süngest väsimusest,

mis tekib siis, kui harjumusest kurnatud kehal

on vaid nõrgad põhjused liikumiseks…

Kui oled teinud endast oma ainsa silmapiiri.

Kui tal pole midagi kaotada, vallutada ega kaitsta…

Sellist väsimust on valus kuulda;

See teeb kulmud raskeks, silmad tuhmiks, vajutab selja küüru.

Ja annab sulle sureva olendi välimuse.

Aga tunda end paindumas nende elude võimsa raskuse all,

mille eest sa ühel ilusal päeval võtsid vastutuse,

teada, et rõõme või pisaraid on sinu käes,

teada, et oled tööriist, et oled homne päev,

teada, et oled juht, teada, et oled allikas,

aidata mõnel elul oma rada jätkata,

ja selle nimel võidelda nii, et süda kulub ära,

see väsimus, härra, on õnn.

Ja kindlasti iga sammuga, iga rünnakuga, mille sa alustad,

aitad mõnel olendil elada või ellu jääda;

Ja kindlasti oled sa sadam ja tee ja kai,

Kust sa võtaksid õiguse olla väsinud?

Kui sa teed oma elust ilusa seikluse,

siis muidugi jätab iga võit jälje sinu näole,

Ja kui ebaõnn tuleb ja lisab veel ühe lohu,

Nii paljude teiste lohkude hulgas jääb see märkamata.

Väsimus, härra, on alati õiglane hind,

see on pingutusi ja võitlusi täis päeva hind,

see on töö, müüri või vägiteo hind,

mitte hind, mida maksad, vaid hind, mille saad.

See on töö, see on täispäeva hind,

See on tõestus, härra, et sa oled elus.

Kui ma öösel koju tulen ja mu maja magab,

kui kuulen need uned, siis tunnen end tugevana,

tunnen end suurena oma väikestes kannatustes

ja mu väsimus on siis tasu.

Ja te soovitate mul minna ja puhata?

Aga kui ma teie ettepaneku vastu võtaksin,

kui ma teie armsale ahvatlusele järele annaksin,

aga ma sureksin, härra, kurvalt, väsimuse kätte!

Robert Lamoureux