Riigikaitse

Pühapäev, 21. detsember 2025

Iirisel on kooliaine „riigikaitse“, kus nad peavad tegema slaidiesitlus teemal „Uuri oma perelt ja hõimlastelt Vabadussõja ja/või Teise maailmasõja ja/või Nõukogude okupatsiooni mõju kohta oma pere ajaloole.“ Selle töö eesmärk on „mõista, et sõjad ja küüditamised ei ole mingid abstraktsed asjad vaid enamus juhtudel muutnud tervete perede m.h. ka Sinu pere saatust“.

Aga üks lause oli mulle vastu karva: „Võimalusel keskendu isikule või isikutele, kes võisid osaleda lahingtegevuses olenemata sellest, millist mundrit nad kandsid.“

Kallis Iirise riigikaitse õpetaja, mulle tundub, et Te mõistate riigikaitse all peamiselt lahinguks valmisolekut. Püüan vastata Teie küsimustele teistsuguse vaatenurga alt. Ma räägin Teile, kuidas Teine maailmasõda meie pere saatust on muutnud. See on mu vanemate armulugu.

Minu peres ei räägitud eriti nendest sugulastest, kes olid pidanud sõdurina mingis lahingus osalema. Lahingud, tankid, lennukid, pommid ja mundrid ei tekitanud meis vaimustust, vaid eemalehoidmist. Sõda peeti asjana, mille pärast tuntakse häbi, mitte uhkust. Kui mina oleksin Eesti kuningas, siis ma annaks käsu miinidest, pommidest ja tankidest loobuda ja selle asemel panustada rahvusvahelise suhtlemise, haridusele ja vägivallatule vastupanekule. Vaata ka Ei anna ma au ja Kes kaitseb meid?.

See ei tähenda, et minu vanemad poleks kaitsnud oma kodumaad. Vastupidi, võib-olla tegid nad seda efektiivsemalt kui sõdur, keda lahingusse saadetakse.

Mu ema elas Eupeni linnas Ida-Belgias. See ala võeti 1918. aastal Saksamaalt ära ja anti Belgiale. See oli poliitiline otsus, mis ei küsinud elanike arvamusi. Elanikud ei leppinud kergesti sellega, et nende kodumaa on nüüd Belgia ja mitte enam Saksamaa. Nad rõõmustasid 1940. aastal, kui Hitler võttis nad tagasi Saksa Reich’i. Mu ema oli siis kuueaastane. Aga pärast II maailmasõda hakkas idabelglastele meeldima idee, et nad pole sakslased, vaid belglased. Mu ema isa oli tol ajal ajalehe toimetaja. Ta oli oma ajalehes avaldanud ajaloolase artikli, mis uuris ühe küla nime päritolu ja väitis, et see nimi oli saksa päritolu. Ui, see ei meeldinud Belgia valitsusele tol ajal! Tema trükikoda konfiskeeriti ja ta ise veetis 6 aastat Belgia vanglates. Mu ema nägi pealt, kui jõhkralt Belgia politseinikud käitusid idabelglastega, kes ei osanud prantsuse keelt veel piisavalt hästi. Nende korteri läbiotsimise ajal hakkas mu ema vastsündinud noorem õde nutma ja politseinikud ei lubanud tema emal lapsele süüa anda. Arusaadav, et mu ema ütles veel 1955. aastal, et mitte iialgi ei suudaks ta armastada belglast.

Mu isa sündis ja kasvas üles Basècles-nimelises külas sügavas Valloonias, Charleroi lähedal. Kui ta mu ema umbes 1958. aastal oma vanematele tutvustas, siis nood ei rõõmustanud. Mu vanaema kaebas naabritele „Mu poeg käib boche‚iga“ (boche on prantslaste solvav nimi sakslastele).

Kuidas need kaks siis kokku said? Kuidas saatus küll sellise ebatõenäolisusega hakkama sai?

Lühidalt: emale õpetas matemaatikat naisõpetaja Vallooniast, kes oli kolinud Eupenisse, et õpilased harjuksid prantsuse keelega. Mu emale meeldis matemaatika ja nad said omavahel sõbraks. Ja ühel suvel kutsus too õpeteja mu ema kaasa ekskursioonile…

Mõned vanad fotod.

Mu isa sünnimaja. Mu isa rääkis, et kui ta oli poiss ja Hitler oli okupeerinud kogu Belgia, seisis nende värava ees valvesõdur. Kui päike oli palav ja päev pikk, andis mu vanaemale talle kruusi vett ja ütles „Vii sõdurile juua“, ja sõdur võttis vastu.

Eupeni ja Basècles vahel on 200 km, sellepärast nägin oma isa vanemaid harva. Siin käisime meie neil külas…

… ja siin on nad meil külas.

Leeripidu 1974. aastal Eupenis. Vasakult: (1) Matemaatikaõpetaja, kes viis mu vanemad kokku, (2) isa isa, (3) ema ema ja (4) ema tädi.

Edasi saab lugeda praegu ainult saksa keeles, sest mis ma siin lobisen, kui ma ei tea kedagi, keda see huvitaks. Iiris aga kuulas kogu loo lõpuni. Teine küsimus on, kas ta tülitab ka oma õpetajat sellega. Seda pole vaja, sest Ly leidis õnneks paar pilti vanaonudest, kes olid mundris pildistatud. Üks neist olevat võib-olla isegi vastupanuliikumisse kuulunud. Hurraa, ka meie peres on kangelasi, kellega riigikaitseõpetaja t võib rõõmustada.