Riigikaitse

Pühapäev, 21. detsember 2025

Iirisel on kooliaine „riigikaitse“, kus nad peavad tegema slaidiesitlus teemal „Uuri oma perelt ja hõimlastelt Vabadussõja ja/või Teise maailmasõja ja/või Nõukogude okupatsiooni mõju kohta oma pere ajaloole. Võimalusel keskendu isikule või isikutele, kes võisid osaleda lahingtegevuses olenemata sellest, millist mundrit nad kandsid.“ Selle töö eesmärk on „mõista, et sõjad ja küüditamised ei ole mingid abstraktsed asjad vaid enamus juhtudel muutnud tervete perede m.h. ka Sinu pere saatust“.

Minu peres ei räägitud eriti nendest sugulastest, kes olid pidanud sõdurina mingis lahingus osalema. Sõda peeti minu peres asjana, mille pärast tuntakse häbi. Lahingud, tangid, lennukid, pommid ja mundrid ei tekitanud meis vaimustust vaid eemalehoidmist. See ei tähenda, et minu vanemad poleks kaitsnud oma kodumaad. Vastupidi, võib-olla tegid nad seda efektiivsemalt kui sõdur, keda lahingusse saadetakse.

Las ma räägin sulle, kuidas Teine maailmasõda meie pere saatust on muutnud. See on mu vanemate armulugu.

Mu ema elas Idabelgias väikeses linnas Saksamaa piiri lähedal. See ala võeti 1918. aastal Saksamaalt ära ja anti Belgiasse. See oli olnud poliitiline otsus, mis ei võtnud arvesse elanike arvamusi. Elanikud rõõmustasid 1940. aastal, kui Hitler võittis nad tagasi Saksa Reich’ile. Pärast II maailmasõda olid ülejäänud belglased „uute“ belglaste peale pahased, et nad polnud leppinud piisavalt kiiresti sellega, et nende kodumaa on nüüd Belgia ja mitte enam Saksamaa.

Mu ema isa oli pärast teist maailmasõda ajalehe toimetaja. Ta oli oma ajalehes avaldanud ühe ajaloolase artikli, mis uuris ühe küla nime päritolu ja väitis, et see nimi oli saksa päritolu. See ei meeldinud Belgia valitsusele tol ajal. Tema trükikoda konfiskeeriti ja ta ise veetis 6 aastat Belgia vangides. Mu ema nägi oma silmadega, kui jõhkralt Belgia politseinikud käitusid idabelglastega, kes ei osanud prantsuse keelt veel piisavalt hästi.

Arusaadav, et mu ema ütles veel 1955. aastal, et mitte iialgi ei suudaks ta armastada belglast.

Mu isa sündis ja kasvas üles väikeses külas sügavas valloonias, Charleroi lähedal. Kui ta mu ema umbes 1958. aastal oma vanematele tutvustas, siis nood ei rõõmustanud. Mu vanaema kaebas naabritele „Mu poeg käib boche‚iga“ (boche on prantslaste solvav nimi sakslastele).

Kuidas nad olid nii kaugele jüõudnud? Lühidalt: ema matemaatikaõpetaja oli ta kutsunud kaasa ekskursioonile. Edasi saab lugeda praegu ainult saksa keeles: https://luc.saffre-rumma.net/reden/familie.html

Mulle tundub, et Eesti riigikaitse tundides õpetatakse peamiselt lahinguks valmisolekut. Kui mina oleksin Eesti kuningas, siis ma käskiksin miinidest, pommidest ja tankidest loobuma ja selle asemel rahvusvahelisse suhtlemisse, haridusele ja vägivallatu vastupanekusse panustada. Vaata ka Ei anna ma au ja Kes kaitseb meid?.