Lühike suvi¶
oktoober 2025
Tere sõbrad,
on jälle aeg teile kirjutada, kuidas meil läheb! Viimasest ringkirjast (Lihavõtted 2025) on ju varsti juba pool aasta möödas!
Lühidalt: meil läheb hästi. Ly naudib Vigalas vananaistesuve, Mari naudib tudengielu Tartus, Iiris naudib õpilas- ja muusikuelu Tallinnas ja mina ikka naudin Linoga mängimast.
Otsin muide endiselt inimesi, kes mängiksid minuga kaasa seda Lino mängu. Soovin isegi luua MTÜd, kes mängiks edasi ka siis, kui mind enam pole. Tegin terve kodulehe synodalsoft.net sellel eesmärgil. Aga kaasmängijaid on raske leida. Tarkvara arendamine on kunst, mida tänapäeval ilmselt enam ei tehta nii nagu mina seda ette kujutan. Suurkorporatsioone usaldatakse ilma kõhkluseta ja mina väike Luc istun nagu kõrbes ja hüüan „Hoidke eemale omanduslikust tarkvarast!“ ja keegi ei saa minust aru. Mina ise vahel ka mitte.
Kogu minu elutöö on ehitatud aksioomile, et tarkvara peaks tegelikult olema ühisomand, mitte eraomand. Võimalik, et see on minu kiiks; võimalik, et minagi saan mõnesaja aasta pärast aru, et ma eksisin; aga niikaua kui ma selle kiiksu eest palka saan, pole mul ju mõtet ümber mõelda. Päris üksi ma ju ka pole selle kiiksuga, erinevates kohtades hakkatakse muretsema digitaalse suveräänsuse pärast ja siis mõtlevad isegi poliitikud mõnikord, et tarkvara peaks olema vaba.
Aga selleski arutelus hakkan ma vanaks jääma ja rahunema: ma ei viitsi enam seletada ega vaielda usuküsimuste üle. Usuküsimus on küsimus, mis nõuab üheainsat vastuse, aga millele mõned vastavad nii ja teised naa. Ja mõlemal poolel on õigus, igaüks oma vaatenurgast, aga tegelikult teavad mõlevad liiga vähe. Näiteks kas eile Tallinnas vihma sadas, see pole usuküsimus, seda saab järgi vaadata. Aga kas elektroonilised valimised on lihtsam võltsida kui paberivalimised, seda ei saa nii lihtsalt järgi vaadata. Minu jaoks on enesestmõistetav, et esimene on turvalisem kui teine, aga hiljuti üks sõber jõudis sama kindlalt vastupidisele tulemusele.
Novembris lendan kaheks nädalaks Belgiasse, esimest korda kahe aasta jooksul. Peamine põhjus on Belgia ID-kaardi uuendamine, aga möödaminnes lähen ühele uuele kliendile külla, näitan kasutajatele korraks oma nägu ja räägin neile, miks ma neile uut programmi kirjutasin.
Meie suvi siin Eestis oli ju kahjuks üsna lühike, vaid kaks nädalat sain Vigalas ujumas käia. Aga neid korrad kasutasin ära ja avastasin rõõmuga, et mu puusaprotees ei takistagi mul ujumist. Jah, möelda vaid, ma polnud seda varem proovinud!
Septembri algusest elame teineteisest lahus: Ly elab Vigalas, Iiris ja mina Tallinnas, sest Iiris peab ju koolis käima. Nädalavahetustel sõidan oma naisele külla ja toon talle süüa, kuna ta ise poeni ei jõua veel käia. Aga üleeile tõin ma oma naise üheks nädalaks linna, et me saaksime tähistada koos lastega meie abielu 25. aastapäeva. Jah, raske uskuda, et sellest on juba 25 aastat mööda, aga 7. oktoobril 2000 abiellusime Eupenis ja pidasime pidu Belgia sõpradega.
Iiris just lõpetas lugemise „Tõde ja õigus“, trükitud 1947. aastal, eksemplaris, mille lehti polnud veel lahti lõigatud, seega on see pidanud oma esimest lugejat ootama peaaegu 60 aastat.
Mingil määral on lausa ebaõiglane, kui hästi meil läheb. Näiteks investeerisime augustis mu vanematelt päritud raha ja ostsime üürikorteri Mustamäel. Nüüd kuulub meile tervelt kuus kinnisvaraobjekti. Kaalusime ka seda raha investeerida Eesti asemel Belgiasse, sest kes teab, kas kümne aasta pärast on rahulik elu Eestis veel võimalik. Lõpuks olime kõik neli ühel meelel, et panustame pikaajalisele rahule Ida-Euroopas.
Kas ma üldse tohin öelda, kui hästi meil läheb ja kui õnnelikud me oleme? Mitu mu sõpra kannatavad depressiooni all. Ja teoreetiliselt tunnen neile kaasa: Mis mõte on elul, kui see lõpeb nagunii surmaga? Kuidas olla õnnelik siis, kui kogu maailmas valitseb kannatust ja ebaõiglust? Depressioon on terve mõistuse loogiline reaktsioon haigele ühiskonnale, kirjutas juba Erich Fromm oma raamatus „The Sane Society“ (tsiteeritud peast).
Ainus loogiliselt seletatav väljapääs depressioonist on aksioom, et surm ei olegi elu lõpp ja et meie elu siin ilmas on vaid ettevalmistus igaveseks eluks. Nii nagu laps emaüsas ei kujuta ette, et on olemas elu väljaspool kõhtu, kus teda isegi oodatakse, nii ei oska ka meie ette kujutada, mis toimub pärast meie surma. Võiks ju olla, et väljaspool nähtavat maailma on olemas nähtamatu maailm, kuhu me „sünnime“ selle niinimetatud surma kaudu. See aksioom on täiesti tõestamatu, aga teoreetiliselt võiks see ju tõsi olla. Ma ei tea seda, aga ma võin elada nagu see oleks nii.
Siinkohal tsiteerin Lewis Carroll („Alice Peeglitagusel maal ja mida ta seal nägi“): „Ma ei suuda seda uskuda!“ ütles Alice. „Ei?“ ütles kuninganna kaastundlikult. „Proovi uuesti: hinga sügavalt sisse, sulge silmad…“ Alice naeris. „Ma ei pea proovima,“ ütles ta. „On võimatu uskuda võimatut.“ „Sa pole seda ilmselt veel harjutanud,“ ütles kuninganna. „Sinu vanuses kulutasin ma sellele pool tundi päevas. Mõnikord olen enne hommikusööki uskunud koguni kuut võimatut asja.“
See aksioom on ilusti sõnastatud Piiblis (ilmselt leidub seda ka teistes pühakirjades, aga ma ei jaksa neid kõike lugeda). Sellepärast usun, et ainus mõistlik asi, mida inimene elus teha saab, on: Jumalat kiita. See ei tähenda üldse tingimata, et sa käid vagalt kirikus. See võib tähendada isegi vastupidist; Jeesuski kritiseeris kirikut nii halastamatult, et nad tapsid ta. Ka sõna „Jumal“ vajab vist seletust, seda võid sa minu pärast oma peas asendada sõnaga „Tegelikkus“. „Kiida Jumalat“ ei tähenda midagi muud kui „Armasta tegelikkust“.
Mul on hea meel, et saan pärast pika suvepuhkust jälle palvetamistrennis käia. Palvetada tähendab ette kujutada, et Jumal istub sinu ees ja te ajate juttu. See on vaimulik harjutus. Sellega treenid oma südamelihaseid. Ma teen seda igal esmaspäeval Kaarli kirikus Taizé palvustel. Kui oled uudishimulik, siis võiksid tulla vaatama mõnel esmaspäeval. Kell 17 algab proov ja kell 18 palvus. Ma rõõmustaksin ja loodaksin, et sulle meeldib, sest ka nendele palvustele otsime kaasmängijaid ja neid on ka siin raske leida. Ma arvan, et see on raske sellepärast, et koolides räägitakse Jumalast ainult ajalootundides ja õpetatakse üldiselt, et „on võimatu uskuda võimatut“.
Üldiselt tundub mulle kogu maailm praegu veidi masendav. Näiteks kui kaks valitsust nõuavad teatud territooriumi ja arvavad end kohustatud oma naaberriigile näitama, kus jookseb piir. Ma ei saa iialgi aru, miks üldse inimkond peaks aastal 2025 veel tootma tanke, pommitajaid, miine ja rakette. Nii et mul on hea meel, et ma ei pea selliste küsimuste üle otsustama.
Kuidas mul õnnestub siis mitte masendusse langeda? Esiteks veab mul muidugi, et ma sellise naine leidsin, kes mind igapäevaelus välja kannatab. Teiseks ütlen endale, et maailma päästmise jätan Jumala kätte. Selles kunstis olen alles algaja. Mina hoolitsegu selle eest, et ma ei takista oma annetel õitsemast. Nagu lamp, mida sa ei pane poti alla, vaid lambijalale, „nii et selle valgus paistab kõigile majasolijatele“. Kas mul see õitsemine õnnestub, kas ma saavutan nähtavat edu oma elus, see ei sõltu niivõrd minust endast, vaid elu oludest. Nii, et isegi kui minu lamp ei tundu eriti hele, kui mul on tunne, et kogu mu elu läks untsu, isegi siis ütleb Jumal mulle lõpuks: „Nähtav edu ju ei loe minu jaoks, mina ju vaatan su südant.“
Olgu, ma nüüd lõpetan selleks korraks. Muidugi pole ma kõike rääkinud ja nagunii räägin ainult oma vaatevinklist. Ly, Mari ja Iiris räägiksid kindlasti hoopis teisi asju. Aga see on juba nende ülesanne, mina ei tohi seda nende asemel teha.
Palun palvetage meie eest, et me elaksime rahus ja tervetena ning jagaksime oma õnne lahkelt ka teiste inimestega.
Selle kirja saatsin e-maili teel neile, kes on minu sõprade listis.
