Mis on usk Jeesusesse?

Vaikne Laupäev, 19. aprill 2025.a.

Ma loen praegu ühe dominiiklasest orduvenna raamat ja tunnen temaga kaasa. Raamat on kommentar piibliloole Filippust ja Naatanaelist (Joh 1,43-51):

Järgmisel päeval tahtis Jeesus minna Galileasse. Ja ta leidis Filippuse ja ütles talle: „Järgne mulle!” Filippus oli pärit Andrease ja Peetruse kodukülast Betsaidast. Filippus leidis Naatanaeli ja ütles talle: „Me oleme leidnud tema, kellest on kirjutanud Mooses Seaduses ja Prohvetid: Jeesuse, Joosepi poja Naatsaretist.” Ja Naatanael ütles talle: „Mis võib küll Naatsaretist head tulla?” Filippus ütles talle: „Tule ja vaata!” Jeesus nägi Naatanaeli enda juurde tulevat ja ütles tema kohta: „Ennäe, tõeline iisraeli mees, kelles ei ole valet.” Naatanael küsis temalt: „Kust sa mind tunned?” Jeesus vastas ja ütles talle: „Ma nägin sind viigipuu all, enne kui Filippus sind hüüdis.” Naatanael ütles talle: „Rabi, sina oled Jumala Poeg, sina oled Iisraeli kuningas!” Jeesus vastas talle: „Kas sa usud vaid seepärast, et ma ütlesin sulle, et nägin sind viigipuu all? Sa saad näha suuremaid asju kui need.” Ja Jeesus ütles talle: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, te näete taevast avatuna ja Jumala ingleid astuvat üles ja alla Inimese Poja juurde.”

Mina pole seda väikest lugu vist kunagi eriti tähele pannud ja üks dominiiklane kirjutab selle peale terve raamatu :-) Siin üks isetõlgitud katkend (vabandust halva tõlge eest):

Filippus oli öelnud: „Tule ja vaata“, ja Naatanael tegi seda: ta läks vaatama, kes on Jeesus. Siiani pole midagi üllatavat. Sest lõpuks peab ise nägema. Tunnistajate usk on oluline: see paneb meid teele ja väga sageli paneb see meid rasketel päevadel sadulasse tagasi. Kuid see ei asenda isiklikku suhet Kristusega.

Nii on loogiline, kuid nii ei juhtu. Tegelikult juhtub täpselt vastupidine: Jeesus on see, kes suunab oma pilgu temale ja ütleb talle, kes ta on („tõeline iisraeli mees, kelles ei ole valet“); siis lisab isegi, et on teda juba varem näinud, viigipuu all. Kummalisel kombel piisab sellest Jeesuse pilgust Naatanaeli südame pööramiseks. Ta oli tulnud vaatama, veidi skeptiline; saabumisel nähakse teda ja see muudab kõike.

Selles Jeesuse pilgus pidi olema midagi võimsat. Rohkem kui korra muutis ta südameid. Püha Augustinus vestles 5. sajandil – muidugi fiktiivselt – selle röövliga, ühe kahest ristil Kristust külgnevast röövlist, kes palub Jeesusel teda mitte unustada, kui ta oma kuningriiki tuleb. Augustinus oli hämmastunud: kuidas võis röövel, kes ei teadnud Seadust ja prohveteid, kes polnud ilmselt kunagi palju palvetanud, ära tunda Messiat selle ristilöödu välimuses, samas kui kirjatundjad ja seadusetundjad polnud millestki aru saanud, samas kui tema lähimad jüngrid olid meeleheitel põgenenud, samas kui keegi polnud midagi näinud, samas kui polnud midagi näha? Ja röövel vastas Augustinusele: „Ta vaatas mulle otsa ja sellel pilgul sain kõigest aru.“

Vaimuelust on delikaatne rääkida. Kuid ma usun, et selline ümberpööramine on just see, mis on tegelikult usk Ülestõusnusse, mis on meie elu süda, kuid mida me pole kunagi näinud. Me tuleme vaatama, tahame teda näha ja ühel päeval taipame, et tema on meid näinud. Et meid tuntakse, et meid armastatakse sellistena, nagu me oleme. Me ei ole teda näinud, aga me teame habra ja toriseva sisemise kindlusega, et ta vaatab meile päriselt otsa, et ta on teadnud sügaval meie sees, seda sügavust, mida me ise ei julge alati vaadata, mis meid häirib, mille üle me ei ole uhked; ja see pilk on looja uhke, rõõmus ja entusiastlik pilk tema meistriteose ees. Me ei ole näinud ülestõusnud Jeesuse ihu haavu, nagu jüngrid, kes olid tunnistajaks ülestõusmisele, kuid ta pani oma käe meie kõige intiimsematesse haavadesse, et need koos meiega päästa. Palveelu oleks kahtlemata lihtsam, kui nõustuksime sellega, et see on lõppkokkuvõttes vaid aeg viibimiseks selle heatahtliku, muutva, kosutava ja ellu äratava pilgu alla.

„Õndsad on need, kes ei ole näinud ja on uskunud,“ ütles Jeesus Toomasele, kellel oli eesõigus näha ülestõusnud Jeesust, ennekuulmatu privileeg mida võiksime kadestada, kuid mille kohta Jeesus ütleb sügaval sisimas, et see ei kaalu palju. „Õndsad on need, kes ei ole näinud ja usuvad,“ vastab Jeesus Filippuse „Tule ja vaata“ peale: Õndsad tõepoolest, sest nad teavad, et oluline pole mitte näha, vaid lasta end näha.

(Adrien Candiard, Quand tu étais sous le figuier…, ISBN 978-2-204-12105-7, lk. 31-33)

Kui sa lugesid lõpuni ja kui sulle meeldis, siis anna teada.