Põrandal istumisest

Esmaspäev, 14. oktoober 2024

Siin on mõned mõtted, mida ma soovitan ühispalvuse korraldajale aeg-ajalt välja öelda enne palvuse algust.

Põrandal istumisest ja esimeses reas istumisest.

Meid on õpetatud „ära istu põrandal, sest see on must“ ja „ära istu kõige aulisemale kohale, sest võib-olla on keegi kutsutu sinust auväärsem“ (Lk 14,8).

Aga Jumal on suurem kui meie õpetused ja harjumused. Ma kutsun sind proovida midagi uut, mida sa pühapäevasel jumalateenistusel ei saa siin teha: istu julgesti meie hulka, ettepoole, altarile lähemale.

Enamus religioonides palvetatakse põrandal istudes. Inimesed on alati põrandal istunud, kirikupinkid tekkisid alles keskajal ja on seega suhteliselt moodne leiutis. Põrandal istumine on kõige loomulikum ja kõige lihtsam viis lasta kehal puhata ja ruhlikuks muuta.

Põrandal istudes oled väike. Jumala ees oleme kõik väikesed. Jeesus ütleb „Laske lapsed olla ja ärge keelake neid minu juurde tulemast, sest selliste päralt on taevariik“ (Mt 19,14). Me püüame ütelda seda oma kehaga.

Pingis istudes tunned ennast kindel, sinu isiklik ruum on selgesti piiritletud, „my home is my castle“. Aga mõnikord on hea harjutus astuda oma mugavustsoonist välja. Lõpeta muretsemast, mida teised inimesed võiksid sinust arvata. Jumal on ju ometi olulisem kui inimeste arvamus.

Jeesus ütles variserite kohta, et „nad armastavad esimesi kohti võõruspidudel ja esimesi istmeid sünagoogides“ (Mt 23,6). Aga usu mind: keegi ei pea sind variseriks, kui sa istud täna siia ette meie hulka.

Sa oled „pühas paigas“. Siin on koht, kus inimesed kogevad Jumala ligiolu. Aga ära arva, et ainult koolitatud inimene tohib Jumalale lähendeda. Jeesus ütleb tõesti igale inimesele „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise“ (Mt 11,28)

Need oli muidugi ainult minu seletused. Jumal on nendest suurem ja ta ütleb sulle, mida teha.