Rahulik elu¶
Esmaspäev, 8. juulil 2024
Tere, sõbrad,
selle uudiskirja kirjutamiseks kulus mul peaaegu neli kuud. Võib-olla sellepärast, et ma ei ole kindel, kuidas mul läheb. Kas mul läheb hästi ja aeg-ajalt tunnen kurbust? Või läheb mul halvasti ja aeg-ajalt tunnen rõõmu?
Viimases uudiskirjas ([sõbrad] Ebameeldiv üllatus) oli veel talv, nüüd on suvi. Minu reieluukaela protees tundub jälle peaaegu nagu originaal, igal õhtul võtan oma tableti osteoporoosi vastu ja kõige hullem tervisehäda on ikka „ainult“ unepuudus. Nii, et tervise teemal pole midagi huvitavat rääkida.
Unepuuduse tõttu on selge, et sel aastal ma Belgiasse ei lähe ega mujale reisima ei hakka. Eriti mitte suvel. Nüüd, kus meil vanavanemaid enam pole, tahame lõpuks jälle tervet suve Eestis nautida.
Väikesed rõõmud on need, mis teevad elu ilusaks. Minu jaoks on üks neist siin Vigalas tule tegemine, kokkamine ja küpsetamine „isetehtud“ energiaga. Normaalne inimene ei küta suvel pliiti ja keedab kohvivett ja mune elektriliselt, aga mina naudin isegi kahekümne aasta pärast ikka veel hommikuti pliidi all tule süütamist.
Tegelikult peaksin hommikuti esimese asjana ühe võimlemisringi tegema. Aga ma lihtsalt ei suuda end selleks motiveerida. Haruki Murakami kirjeldab raamatus „Kafka rannas“ teismelist noormeest, kes käib iga päev jõusaalis treenimas. Ma saan sellest teoreetiliselt aru, aga ma ei tunne kaasa. Muruniitmine võimaldab mul trenni teha ja teeb mind õnnelikuks (siis, kui see on tehtud). Või nädal aega tagasi sõitsin rattaga viieteistkümne kilomeetri kaugusel asuvasse tanklasse, et muruniidukile bensiini osta. Oleksin võinud naabritelt küsida, aga nad oleksid ehk keeldunud selle eest raha vastu võtmast. Sellepärast need kaks ja pool tundi trenni ja see tegi mulle head. Eupenis on seltskond minuvanuseid sõpru, kes kohtuvad kord nädalas, et oma keha veidi liigutada pensionil oleva võimlemisõpetaja juhendamisel. Ja pärast treeningut istuvad nad koos maha ja joovad põletatud kaloreid oma kehasse tagasi. Seda kõik on minu meelest normaalne ja arusaadav. Aga hommikuvõimlemine? Jõusaal? Füüsiliselt pingutada niisama ja ilma vajaduseta? Teoreetiliselt saan sellest aru, aga kehaliselt ei kujuta ette, et mina seda teeksin.
See, et võtsin bensiini ostmiseks kaks ja pool tundi vaba aega, tuli ilmselt ka sellepärast, et mu juhiluba võeti aastaks ära. Kui ma veebruaris reieluu murdsin, siis mitte sellepärast, et ma jääl libisesin. Olin tänaval minestanud ja võis olla, et tegemist oli epilepsiahooga, mille põhjustas minu krooniline unepuudus. Ja Eestis, kui arst tuvastab epilepsiahoo, võtab ta sinu juhiluba automaatselt üheks aastaks ära. Ja Eestis toimib erinevate riigiasutuste vaheline andmete ühendus päris hästi (võrreldes Belgiaga, kus vasak käsi tihti ei tea, mida parem käsi teeb). Sellepärast on mul autoga sõitmise paus. Ja sedagi ma naudin. Elu läheb rahulikumaks.
Minu jaoks on vahel lausa ehmatav, kui rahulik elu siin Vigalas on. Kõige kiirem areng on umbrohu kasvamine. Ükskord möödunud nädal sain juhuslikult teada, et sel aastal on käimas jalgpalli Euroopa meistrivõistlused.
Mari jääb kolmest esimesest suvenädalast Vigalas ilma, sest ta on Norras vabatahtliku juhina CISV noortelaagris. Nelikümmend neljateistkümneaastast teismelist kümnest riigist. Üks eesti poistest tundub olevat eriti mässumeelne, nii et igav tal pole.
Iiris on meiega Vigalas ning naudib rahu ja vaikust omal moel: vähemalt täistöökoha koormusega püüab ta internetti tühjaks lugeda. Ahmib endasse kõike, mida internet Ida-Aasia kultuuride kohta pakub. Ka mina ja Ly saame aeg-ajalt sellest osa ja sellest kirjutasin isegi oma blogis, kahjuks ainult saksa keeles: Mit Jugendlichen über das Leben reden ja Crash-Kurs in K-Pop.
See, et ma ei tea, kas mul läheb „hästi“ või „halvasti“, ei ole seotud nende pealiskaudsete asjadega, mida ma siiani mainisin. See on sügavam ja nähtamatum. Luumurd muutis midagi minu sees. Midagi läks nagu katki. Pistik on nagu välja tõmmatud ja ventilaator pöörleb inertsi tõttu veel natuke aega edasi. Või mõni kaardimaja on nagu kokku varisenud. Kõige sobivam kirjeldus on: Jumal ütles mulle midagi. Mida ta ütles, seda ma sõnastaksin järgmiselt: „Luc, lõpeta kirikuinimestele näitamine, kuidas nad peaksid oma tööd tegema. Nad ei taha seda kuulda. Ka maailma päästmine pole sinu ülesanne. Lõpeta oma aja raiskamine. Sul on tähtsamatki teha.“ Ja see, mida ta mõtleb „tähtsama“ all, tundub mulle samuti selge: Lino (minu töö). Lino on ainus kasulik asi, mis mul elus teha on jäänud. Vähemalt siis, kui me määratleme „kasuliku“ kui „see, mis on teistele inimestele nii kasulik, et nad maksavad selle eest palka“.
Kui väljend „Jumal ütles mulle“ kõlab piibellikult, siis palun ära arva, et mul on Jumalaga eriline side. Tõenäoliselt oled sinagi midagi sellist juba kogenud. See ei olnud „inspiratsioon“ (äkkiline mõte, mis mulle nii-öelda ette dikteeritud) ja kindlasti polnud see ka õnnetus ise (õnnetus oli kõige rohkem katalüsaator). See oli pigem nagu väga erinevate kogemuste sari, väga erinevate inimestega, mis tundusid kuidagi alati samas suunas osutavat. Kuni ühel hetkel „sulle koidab valgus“ ja midagi „langes silmadelt otsekui soomused“.
Kuidas saada elus õnnelikuks? Kui töötad eesmärgi nimel, millesse usud. Mulle on seda lubatud teha juba kolm aastakümmet ja ilmselt lubatakse seda veel vähemalt kümnendiks. Teha on piisavalt. Isegi vanal heal TIM-il (Lino vanem vend) tuleb järgmisel aastal veel üks huvitav uuendus. Alates 2026. aasta jaanuarist on Belgias elektroonilised arved kohustuslikud. Tehniliselt on see lihtne, tegelik väljakutse on leida spetsifikatsioonide labürindis seda, mida vajad. Juba Belgia riikliku andmebaasiga suhtlemine on keeruline, aga PEPPOL süsteemis osales 27 riigi valitsust! Kuu aega tagasi poleks ma uskunud, et nad minu elu jooksul sellega hakkama saavad. Euroopa Liit teeb mõnikord ikka ka head tööd.
Ja nüüd näitan veel mõned fotod. Siin sõidame rongiga järgmisesse jaama restorani, et tähistada Ly sünnipäeva.
Kuni kuu aega tagasi jagasime Ly ja mina karkusid ja istusime rongis puuetega inimeste istmel muretult.
Mitu korda oli mul au Iirisega linnas käia. Nüüd ma tean, mis on mullitee.
Meie autos istuvad vanad nüüd taga ja noored ees.
Kui Mari tuleb nädalavahetuseks Tallinna, sõidame tihti ka korraks Vigalasse muru niitma ja grillima. Meie sillutuskivide vahel kasvas lehis.
Ly Nõmme turu kohvikus. Mari oma äsja renoveeritud õpilaskorteris ja rehvi vahetamas.
Kevadkontsert noortekeskuses, kus Iiris õpib basskitarri.
Eelmisel reedel sõitsin õhtul jalgrattaga korraks Vana-Vigala mõisa, et saada osa selle aasta Hard Rock Laagri atmosfäärist. Jalgrattas mahtus ilusti mootorrattaste vahele.
Algaval nädalal mõnuleme veel Vigalas, tuleval nädalavahetusel sõidame jälle bussiga mõneks päevaks linna, et erinevaid asju ajada.
Selle kirja saatsin e-maili teel neile, kes on minu sõprade listis.
