Elu läheb edasi

Märkus

See pole veel valmis. Alustatud 15. aprillil 2024.

Tere sõbrad,

sel aastal toimub Viru Folk 9. kuni 11. augustini. Kui sulle meeldib laulda, siis kutsun sind osaleda koos Taizé sõpradega. Kutsun sind eriti siis kui sa muidu ei ole tüüpiline kirikuskäia. Saad järgi proovida omaenda nahal, kuidas Jumal räägib sinuga keset festivali möllu. Usutunnistust pole vaja, ainus tingimus on laululust ja sinu kohalolek kogu nädalavahetusel. Loe siit edasi ja ära viivita registreerimisega, sest kohad on piiratud.

See oli ainus info, mida ma kindlasti tahtsin öelda. Ülejäänud kiri läheb pikaks, sest ma ei leidnud aega lühidalt kokku võtta, kuidas mul läheb. Tuletan meelde, et „kuidas mul läheb“ ongi selle kirja ainus küsimus ja teema. See pole maailma kõige olulisem küsimus, aga see on ainus küsimus, millele ainult mina oskan vastata :-)

Reieluukaelamurrust (vaata Ebameeldiv üllatus) toibun tasapisi. Endoproteesi paigaldamisest on juba kaks kuud möödas, kodus kõnnin juba jälle ilma kepita.

Luumurd ise on tegelikult pisiasi, minu suurim tervisemure on endiselt magamatus, mis tuleb söögitoru puudusest. Monsieur magu nõuab iga paari tundi tagant tähelepanu. Mõnikord ärkan üles sellepärast, et monsieur ähvardab oksendama. Ta pole seda kunagi päriselt teinud, sest selleks oleks söögitoru vaja. Aga pean siiski üles tõusma ja näiteks mõnda saiaviilu sööma, et ta maha rahuneks. Või mõni teine kord sattub maohape kopsudesse ja ajab köhima. Ka luumurd on tegelikult selle magamatuse tagajärg. Viimasest kirjas jäi mõnele lugejale mulje, et ma libistasin. Aga ma ei libistanud, vaid mul oli epileptine hoog, mis oli ilmselt provotseeritud pikaajaliselst magamatusest. Ma mäletan ainult, et jalutuskäigu ajal hakkas pea ringi käima ja pool tund hiljem ärkasin haiglas.

Nii, et see magamatus käib mul korralikult närvidele ja rikub elulusti. Lahendus on teoreetiliselt lihtne: pean leidma nippe, kuidas ma jälle korralikult magada saan. Praegu lihtsalt pole seda lahendust veel hästi näha. Sellepärast palvetan ja loodan ka teie eestpalvetele.

Muret tekitav on ka mu kehakese üldine nõrkus. Kaalun nüüd veel vähem kui pärast vähki, ainult 58 Kg, seda numbrit võiks ümber keerata, 85 Kg oleks minu puhul normaalne.

Oma tervisemured kasutan ära, et loobuda igasugustest ühiskondlikutest kohustustest.

Nagu juhuslikult sobib kohustustest loobumine hästi kokku minu pettumusega kirikust. See luumurd oli järjekordne vihje ülevalt, millele viitasid juba minu ebaõnnestunud töö sinoditiimiga ja minu mõttetu armulauastreik. Jumal ütleb mulle ikka tungivamalt: „Luc, sa kogu aeg arvad teada, kuidas maailma päästa või kuidas kirik peaks oma tööd teha, aga jäta need mured nüüd mulle ja hoolitse sina oma palgatöö eest.“ Ja usuge mind: kui Jumal läheb kannatamatuks ja tõstab häält, siis sa ei vaidle enam vastu. Veel jaanuaris arvasin, et „natuke“ pean ju ikka kiriku eest tegema ja kes siis seda Taizé sõbrade töö Eestis teeb kui mitte mina. Kui keegi oleks mulle siis öelnud, et varsti lõpetan ilma kahetsustundeta isegi seda natukest, siis poleks ma teda uskunud.

Vigalas oleks vaja palju tööd teha, aga me lihtsalt ei jaksa. Ja mul õnnestub ka sel teemal mitte väga muretseda.

Tänu sellele, et ma kiriku ja maailma eest muretsen vähem, on mul nüüd rohkem aega Lino jaoks. Ma sügavalt loodan, et millalgi saaksin ka näidata mõni tulemus sellest tööst. Aga just nimelt sügavalt. Tegelikult pole mul aimugi, kuidas Jumal seda ette kujutab. Nagu kirjutasin juba eelmises kirjas, olen ma halb müügimees. Kui võtan ette ja püüan teha mõnda demo, näiteks veebilehe, video või slaidide abil, siis jääb see projekt tavaliselt juba tund hiljem seisma, sest avastasin järjekordse vea Linos ja hakkasin loomulikult seda parandama…

Aga nii see on. Ma pole ju kunagi pidanud oma tööd müüma, kliendid on alati tulnud ise, nii palju kui ellu jäämiseks vaja. Lino toidab 2,5 peret ja teeb seda ilmselt veel minu pensionini. Selle tulemusega olen oma südames rahul. Muidugi võib muretseda, mis saab Linost, kui mind enam pole. Aga see ei pea olema minu mure.

Veel üks näide, miks ma usun, et Jumal tahab, et ma oma elujõu pigem Linole keskendun. Juba siis kui ma olin haiglas, küsis LinkedIn minu käest, kas mul on tööd pakkuda. See oli neil mingi reklaamikampaania, LinkedIn elab muu hulgast sellest, et nad aitavad ettevõtjatel tööjõu otsimisel ja nõuavad raha oma teenuste eest (nad präänikuid ei taha). Ja nüüd nad pakkusid mulle kolm päeva tasuta proovimiseks. Ma vastasin tõetruult, et muidugi mul on tööd pakkuda programmeerijatele. Täitsin nende ankeedi. Kas ma suudaksin uuele progijala ka palka maksta, seda nad ei küsinud. Ja juba järgmisel päeval tulid 5 vastust. Rohkem nad ei lasknud läbi selle kampaania raames. Üks neist oli noor naine nimega Joy („Rõõm“), kes elab Uruguays. Ma andsin kandidaatidele lugeda Lino progija õpperaamatu. See õpperaamat läheb paar korda aastas käiku siis kui mõni õpilane otsib praktikumikoha ja leiab Linot. Enamus neist loobub üsna ruttu kui nad avastavad, et see pole lihtne. Aga Rõõm on siiani ikka veel aktiivne.

Luc