Talv on tulnud

Pühapäev, 26. november 2023

Tere sõbrad,

oeh, kuidas aeg lendab! Viimases ringkirjas (Nagu poleks midagi olnud) oli alles suvi ja nüüd on juba talv! Siin on mõned hetkepildid meie elust.

Oktoobris lendasin veelkord kaheks nädalaks Belgiasse, et pärast ema surma viimased asjad korda saada. Seekord viibisin esimesed kaks päeva Brüsselis sõbra juures. Nii sain imetleda tema parklat ajaloolises kesklinnas otse Manneken Pis’i kõrval ja siis üksinda tema korterisse tagasi jalutada.

Tagasi vaadates võin ennustada üht: kui Google saavutab navigatsioonivahendite monopoli, siis läheb orienteerumine alles kalliks!

Ka Eupenis käisin aeg-ajalt jalutamas. Ükskord sõbraga, kes leidis puraviku ja kinkis selle mulle. Hiljem praadisin ja sõin selle ära. Üksi, sest kahele inimesele oleks see nagunii väikseks jäänud (vt pilti). Kuid see jutt on tegelikult ainult sissejuhatuseks ühele asjale, millest olen juba kuid tahtnud rääkida. Nimetatud sõbral on arsti poolt tunnustatud läbipõlemine. Läbipõlemisel on vähiga võrreldes palju ebasoodsam maine. Kui sul on vähk, siis võid oodata oma sotsiaalses keskkonnas tingimusteta kaastunnet, samas kui läbipõlenud patsiendid saavad vahel isegi kuulda, et „sa kujutad seda vaid ette“. Mul on peaaegu häbi, et mina sain nii väheste kannatustega oma sõpradelt nii palju tähelepanu, samas kui paljud inimesed kannatavad oluliselt rohkem, ilma et keegi seda märkaks.

Kaks poolt päeva veetsin oma venna majas vanu mälestusi läbi elades. Pidin nimelt läbi vaatama umbes ühe kuupmeetri oma vanemate tehtud diapositiive aastatelt 1966–1996. 4500 tükki läksid prügikasti, sest neil polnud sentimentaalset väärtust. Aga 500 valisin välja ja jätsin vennale skaneerimiseks.

Majas kaks teismelist! Nädalavahetusel enne pühakutepäeva käis meil Aino külas. Aino oli kaks aastat Iirise klassiõde, kuid siis kolis ta pere tagasi Soome. Nüüd kasutas ta esimest koolivaheaega ära, et Iirisele külla tulla ja koos temaga ühele cosplay festivalile Kultuurikatlas minna. Mulle see meeldis, sest kahe teismelisega on lihtsam vestelda kui ühega.

Mari alustas õpingud Pallase kõrgema kunstikooli tekstiiliosakonnas ja pendeldab nüüd Tallinna ja Tartu vahet. Mõnikord rongiga, mõnikord bussiga, mõnikord isegi autoga. Siis kui olin kaks nädalat Belgias, oli meie auto tema käes ja ta sõitis nädalavahetusel korraks Riiga, et sõpra koju sõidutada. Tartust Riiga on ju vaid 250 km.

Möödunud nädalal avastasin, et mulle meeldib hommikune ujumine. Kümme minutit linnabussiga ujulasse, peale riietumist kõigepealt sauna soojenema, siis kümme pikkust ujumist, siis teist korda sauna, aga nüüd juba koos küpsise ja maapähklitega, sest kõht jäi tühjaks, siis veel kümme pikkust ja lõpuks tagasi sauna, kolm on ju kohtuseadus.

Jah, talved siin Eestis on veel tõelised looduselamused, kus saab iga päev kogeda iseenda väiksust ja haavatavust. Ma naudin seda sel aastal eriti, kuna ma eelmisest talvest ilma jäin. Pildistasin meie korterit enne ja pärast ujumist (kell 7:02 ja kell 9:03).

Kahjuks on mul ka üks ebameeldiv uudis. Kui ma Belgias olin, tekkis Lyl mõlemas põlves äge limapaunapõletik ja ta kõnnib juba rohkem kui kuu aega ainult karkudega mööda korterit. Ta käis isegi perearsti juures – esimest korda pärast seda, kui ma teda tunnen – ja lasi teha röntgeni. Palun palvetage koos meiega, et see varsti läbi saaks.

Tervitusi Tallinnast saadavad

Luc ja Ly ja Mari ja Iiris

Selle kirja saatsin e-maili teel neile, kes on minu sõprade listis.

Tagasiside

Sõber: Ma ei suuda uskuda, et sa 4500 slaidi prügikasti viskasid…

Luc: Mul hea meel, et sain päästa 500. Mu vend oleks kõik 5000 ilma vaatamata ära visanud.

S: No see oleks veel kohutavam olnud, aga no tegelikult oleks võinud ikka kõik säästa. Erakordne kogus ja kollektsioon, mille ajalooline väärtus oleks ajas üksnes kasvanud. Kas mingile muuseumile või arhiivile pakkumine ei tulnud pähe?

L: Aga kuhu sa paneksid 1m³ slaide?

S: Aga kui sa mõtled, mis mahub 1 kuupmeetrisse… vs 5000 slaidi! Siis on see tegelikult väga kompaktne. Loomulikult on sellise perekondliku kollektsiooni puhul mitmeid aspekte, mis on tundlikud, ennekõike eraelu puutumatus aga kui need kuhugi annetada ligipääsupiiranguga, siis 50 või 100 aasta pärast oleks see hindamatu ajalooallikas. Sest siis ei ole isikuandmed enam kehtivad.

L: Palju väärtuslikumad on tegelt mu vanaisa kirjad oma perele siis kui ta vanglas oli. Ja needki ootavad venna keldris ja ma ei leia kedagi kes viitsiks neid kasutada.

S: Kah kindlasti väärtuslikud, aga ma ei nõustu, et need on „palju väärtuslikumad“. Fotode informatiivsus on nii mitmetahuline isegi suvalised olmelised detailid võivad osutada väga olulisteks (detaile piltidel pidasin silmas). Ja kui palju neid kirju siis koguseliselt on? Needki võib ju kuhugi arhiivi annetada, kui enda peres pole huvi nendega tegeleda.

S: Oeh, mul on ikka peaaegu valus, kui ma sellisest barbaarsusest kuulen… ;) Ja kahju, et sul ei tulnud mõttesse ka nõu küsida… aga noh, mis sellest enam. Sellised karbitäied slaide on tähelepanuväärne ka analoogajastu fotopraktika mõttes, kus ühikuks oli üks film – kuidas teinekord pildistati filmi lõppu nt midagi suvalisemat, et film täis saaks jms. Ja kui võrrelda tänapäevaste digipildikogustega, siis on 5000 kaadrit 30 aasta peale ju väga väike kogus, pildistamise tähendus oli hoopis teistsugune (sa panid oma kirja 18 pilti… see on ligi 4% 500st)

L: Muuseumile või arhiivile pakkumise idee tuli küll pähe, aga ei jõudnud sealt eriti edasi, sest ma kartsin (ja kardangi praegu), et ma ei leia kedagi, kes võtaks vastu. Aga teeme nii: ma helistan Eupeni linnamuuseumise ja ka riigiarhiivile ja pakun paberfotod ja negatiivid, need on õnneks veel alles.

S: Oleks huvitav kuulda küll, mis nad sulle vastavad.

Pärast seda helistasin Eupeni linnamuuseumile, kust mulle öeldi ajalooseltsi presidendi nime. Helistasin ka temale ja ta kinnitas: nad oleksid hea meelega kõik neid slaide vastu võtnud ja tulevad hea meelega ka ülejäänud asjad ära tooma.

Nii et ärge võtke mind eeskujuks selles loos!