Magasin kaheksa tundi

Laupäev, 11. märts 2023

Tere, sõbrad,

kui ma ärkasin kolmapäeval pärast operatsiooni ja esimest korda kellaaja vastu huvi tundsin, oli kell 17.12. Seega olin maganud 8 tundi järjest! Ja nii ka tundsin ennast: suurepäraselt!

Tasapisi avastasin detaile, mis olid mulle juba eelnevalt lahti seletatud. Ma olin kaetud sondide-, drenaažitorude-, kateetrite- ja anduritega. Morfiinipump näis töötavat hästi, sest ma ei tundnud haavast mingit valu. Kõige ebamugavam oli maosond, 5 mm paksune toru, mis tuleb söögitoru ja nina kaudu maost välja ja põhjustab allaneelamisel kurguvalu. Põiesond oli seevastu naljakas. Olen seda teistel näinud, aga ise pole kunagi kandnud. Kindluse mõttes küsisin: „Nii et kui mul on pissihäda, siis lasen lihtsalt tulla?“. Nii oligi.

Olin „suure operatsioonikvartali taastusruumis“. Siin on 20 voodikoha, kus iga päev ärkab umbes 100 inimest nii nagu mina. Enamik patsiente pääseb üsna kiiresti oma tuppa tagasi, kuid kuna mu operatsioon oli raskem, lubati mul ööseks jääda. Täna hommikul olin seisnud tõelises voodijärjekorras – õigemini lamasin oma voodis, mida kaks kaitseinglit lükkasid.

Olukord meenutas mulle Tom Scotti videot „Welcome to life“ , kuid ühe olulise erinevusega: selle asemel, et kasvava õudusega avastada kõike, mida enam teha ei tohi, avastasin tasapisi, kuidas kõik oli nii suurepäraselt õnnestunud.

Pean praegu peamiselt hingamisharjutusi tegema, et kopsudest röga välja köhida. Aga sügav hingamine ja köhimine on muidugi valus, nii et mul on nupp, millega periduraalne pump süstib lülisamba morfiini lisasüsti. Ja juba esimesel päeval pärast operatsiooni pidin istuma voodiserval, teisel päeval toolil ja kolmandal päeval koridoris kõndima: arstid üritavad mind voodist välja ajada. nii kiiresti kui võimalik.

Tervitusi Leuvenist ja aitäh palvete eest! Mul oli juba natuke piinlik, kui sain nii palju sõnumeid enne operatsiooni. Arvan, et üle 100 inimese palvetas. Ütlesin seda ka kirurgile, kui ta mind üle vaatas pärast operatsiooni. Samuti ütlesin talle, et olin öelnud mõnel sõbral palvetada pigem arstide eest, „sest mina magan siis, kui arstid ja abistajad töötavad.“ Kusjuures mul on tunne, et medtöötajad siin Gasthuisbergis on oma tööandjaga üsna rahul. Aga nüüd aitab. Kui viitsid veel rohkem lugeda, siis loe Minu esimene päev hotellis „Gasthuisberg“ (aga ettevaatust, see on vaid automaattõlge).

Luc

Selle kirja saatsin e-maili teel neile, kes on minu sõprade listis.