Miks ma Eestisse kolisin

Esmaspäev, 20. veebruar 2023

Tere, sõbrad,

möödunud teisipäeval tehti Leuvenis mu kõhust pilti (nii, nagu ma kirjutasin) ja järgmisel hommikul helistas mulle arst. Ühes punktis eksisin oma ennustuses: mind ei opereerita kohe, vaid alles märtsikuu esimesel poolel. Kõigepealt pean „kosuma keemiaravist, palju sööma ja aktiivselt elama“. Sellega hakkasin kohe niivõrd tegelema, et ei leidnud enam aegagi kirjutamiseks. Ja praegugi ei võta ma palju aega.

Aga ühe loo räägin teile ära. Reedel tulevad ju Ly ja lapsed Belgiasse. Ma lähen neile venna autoga Brüsseli lennujaama järele. Rongiga oleks veidi aeglasem ja veidi kallim, aga lihtsam ja kindlam. Tavaliselt kasutan lihtsama ja kindlama teed, aga seekord on erand: juba neli kuud oleme olnud lahus!

Aga see oli alles sissejuhatus, lugu tuleb nüüd. Autoga Brüsseli lähedal liikudes on vältimatu, et satud ka ummikusse. Brüsseli kuulsad ummikud on mingil määral põhjustanud minu otsust kolida Eestisse ja mitte vastupidiselt lasta Ly kolida Belgiasse. 1999. aasta märtsis, paar nädalat enne kui Ly esimest korda Eupenisse tuli ja mina temasse armusin, olin ka kord Brüsseli ummikus olnud ja hiljem oma päevikussse kirjutanud: „need ummikud näitavad, et meie riiki juhivad väärad seadused, mis ei hooli meie pikaajalise heaolu eest. Ja meie poliitikud ei tee midagi selle vastu. Meie poliitikutel on teised mured. Raadio teatas täna, et uus seadus keelab erakondadel valimiskampaania raames üles panna plakateid, mis on suuremad kui 4 ruutmeetrit. Halloo? Kas pole tähtsamaid asju otsustada? (…) Ma võiksin emigreeruda, Belgiast lahkuda, otsida mõnda riiki, mille valitsus meeldib mulle rohkem. Kui käru ei lase ennast pori seest välja tõmmata, siis tuleb seda sinna jäta. Mul on vahel selliseid ideid… ja mida ma teen? Ma jään siia, st jätkan tööd, panustan oma energia tulevikuta ühiskonda, maksan maksud põhjatusse auku, mida juhtivad pimedad juhid (…)“

See lugu näitab, et olin juba enne Lyga liitumist nii nagu olen. Tema pole süüdi. See lugu ei näita, et Eesti poliitika meeldiks mulle enam kui Belgia oma. Tulin Eestisse ikka armastuse ja mitte poliitika pärast.

Mu ema kosub aeglaselt. Ta saab oma olukorrast aru ja võtab asjad rahulikult. Ta sööb juba peaaegu iseseisvalt. Mõnikord tuleb mitu arusaadavat sõna järjest tema suust. Kui ma teda ratastoolis läbi hooldkodu sõidutan, siis tervitab ta omi sõpru.

Nii, et meie tervise pärast ei pea väga muretsema. Pigem juba selle teise ime pärast, millest ma ka kirjutasin. Loodan, et see MTÜ hakkaks varsti sündima, see on minu elu palve jätkusuutliku rahu eest. Aitäh, et palvetad jätkuvalt minuga! Tervitused Eupenist saadab

Luc

Selle kirja saatsin e-maili teel neile, kes on minu sõprade listis.