Ma kolisin Belgiasse

Teisipäev, 6. detsember 2022

Tere sõbrad,

tänan teid teie palvete eest pärast viimast uudiskirja! Kordan igaks juhuks, et „palve“ ei tähenda minu jaoks ainult seda, et paned silmad kinni ja mainid Jeesust nimetpidi. Iga mõte, millega sa kellelegi teisele head soovid, on eestpalve.

Lühidalt: mul läheb hästi. Alates 25. novembrist elan ametlikult Belgias, alates 1. detsembrist töötan 12 tundi nädalas ühes Belgia MTÜs. Seda pidin oma „ekstravagantse soovi“ täitmiseks tegema. Nüüd olengi pooleks aastaks üsna hõivatud hoopis teiste asjadega kui tavaliselt. Eile sain Leuvenis portkateetri paigaldatud ja täna algab esimene keemiaravi. Kui ma oleksin Eestisse jäänud, oleks keemiaravi alanud juba kuu aega tagasi. Loodame, et mu kasvaja ei kasutanud seda viivitust ära.

Nüüd täpsemalt.

Pärast oma viimast kirja püüdsin veel terve nädal Eesti haigekassat veenda, et Belgia lahendus on parem. Aga nad ei usunud mind. Kas Jumal siis ei viitsinud kaasa lüüa, või? Ei, ta lõi küll kaasa, aga lahendus oli teistsugune kui ma olin ette kujutanud. See näitab, et palve ei muuda tegelikkust mingite üleloomulike mehhanismide kaudu, vaid palvetajate südamete kaudu: nende uskumusi, lootusi ja hirme. Ja see mehhanism on palju ulatuslikum ja võimsam kui üldiselt arvatakse.

Mul kulus terve nädal, enne kui taipasin, et Eesti haigekassa peale ei maksa loota. Mõtlesin isegi kompromissile: lennata tagasi Tallinna ja alustada seal keemiaravi. Siis arstid oleksid võinud rahulikult omavahel läbi arutada ja ma oleksin operatsiooni jaoks vajadusel Leuvenisse lennanud. Tallinna keemiaravi osakonna koordinaator aga ütles selle idee peale, et kõige varem võimalik keemiaravi alguse kuupäev on detsembri lõpus. Ta ei arvanud, et asjaga oleks kiire, sest olin ju tagasi lükanud tema esimese ettepaneku ja ta oli mulle juba siis öelnud: „Ärge tehke enda elu keeruliseks! Ärge kahelge meie haigla kompetentsuses! Haigekassa ju kindlasti ei maksa sellise eriravi eest.“

Ega ma Eesti haigekassat ei süüdista. Paistab, et mu maovähk on kogu maailmas rutiinne. Vähemalt ka Saksamaal, seda kinnitasid mitu eksperti. Selles suhtes on arusaadav, et Dr. Afanasjev ütles nii enesekindlalt: „Teise arvamuse küsimine Belgias on ajaraiskamine, nad ütlevad teile sama, kui mina, sest teie kasvajat ravitakse kogu maailmas samamoodi.“ Sellepärast võimegi imestada, et belglased teevad seda siiski teistmoodi. Dr Van Cutsem ütles enam-vähem sõna-sõnaliselt: „Sellisel juhul nagu teil lõikame välja ainult kasvaja, mitte kogu mao. Ma tean, et mõnes riigis tehakse seda teisiti, aga meie teeme seda nii. Olen sellel teemal juba Tallinnas loenguid pidanud.“

Niipea, kui olin taibanud, et Eesti haigekassa ei usu mind, kolisin Belgiasse. OÜ Rumma & Ko juhina pidin ennast nüüd lahti laskma, sest kui Eesti ettevõte maksab palka inimesele, kes elab Belgias, siis peab ta ka Belgia tulu- ja sotsmaksu deklaratsiooni täitma. Ja see Belgia TSD on palju keerulisem kui Eesti oma. Isegi belgia väikeettevõtet ei tee seda tavaliselt ise, vaid kasutavad selleks omaette teenusepakkujaid. Muidugi jätkan tegelikult teenimast meie kliente ja arenen Linot edasi. Aga nüüdsest teen seda vabatahtlikuna.

Kuigi mu tegelik töö jätkab nagu ikka, pidin nüüd lisaks leidma ka ametliku tööd.

Kolimine läks kiiresti: minu poolt üks klikk ja Nõmme linnaosavalitsuse poolt teine klikk. Tööotsing võttis rohkem aega. Nädal aega pakkusin ennast umbes kolmele kandidaatidele. Ja siis juhtus kõik ootamatult: esimese advendi õhtul meenus Johannesele üks MTÜ, kellest oleks peaaegu saanud minu klient paar aastat tagasi (aga see projekt ei läinud käima ja ma olen selle üle siiani kurb). Päev hiljem oli nende tegevdirektor minu ukse ees ja vähem kui kümne minuti pärast oli selge: see oli meile mõlemale win-win olukord. Nemad vajasid mind ühe tarkvara migreerimiseks ja mina tahtsin paar kuud näha „teist poolt“ ja teha „tavalist“ tööd, mitte programmeerida.

Ly ja lapsed võtavad seda rahulikult. Neil on ju omad mured. Siis kui ma 11. novembril lahkusin Eestist, jätsin autot sõbra hoovi peal ja mõtlesin, et tagasi tulles vahetan rehvid. Ly nägi nüüd koos sõpradega veidi vaeva ja emotsioone, et seda autot suverehvidega sõita Jädiverest Vigalasse. Muidu pingutab Ly edasi oma keraamiku tuleviku nimel, harjutab õpetamist Tallinna linnamüüris Asuurkeraamika keskuses ja täiendab oma inglise keelt, sest soovib septembrist õppida Eesti Kunstiakadeemias. Mari seisab mitu korda nädalas Tallinna jõululaadal boksis ja müüb sooje sokke. Iiris sai kerge palaviku tõttu nädal aega voodis mõnuleda.

Mina ka naudin seda perest eemaloleku aega. Elan Johannese ja Gaby juures, kaks sõpra, kelle lapsed juba välja lennanud. Võtan nende pereelust osa nagu vend või onu. Minu ema rõõmustab, et ma saan talle peaaegu iga päev külla minna. Õel üritan korteriotsingul aidata. Kaks koori lubasid mul kaasa laulda missadel. Ainus kurb asi on see, et mu kõht takistab teatud kulinaarseid naudinguid ja mängib mulle aeg-ajalt vingerpussi. Viimasel ajal on ta isegi pidanud Camembert’i vastikuks.

Luc

Selle kirja saatsin e-maili teel neile, kes on minu sõprade listis.