Palvetamisest

Neljapäev, 27. oktoober 2022

Tere sõbrad,

teie palvetest (vt. Teistmoodi uudised) on suur abi. Aitäh iga palve eest. Igaüks palvetab oma keeles, kas „Jeesuse nimel“ või hoopis pangaülekanne kaudu. Eesti Metsa Abiks sai 145 € annetusi. Mõned sõbrad ei osanudki vastata, olid liiga ehmunud, aga palvetasid vaikselt. Üks sõber kirjutas „mul võttis aega, et söandada kirjutada. Sa räägid ihu murest muretult. See on müstiline kõnelemine. Ma ei leia muud vastata, kui püha Ignatiuse sõprade palvesõnadega: Kivid saavad leivaks, kui Sina käsid, Jumal. Käsi!“

Jah, kivid saavad mõnikord leivaks, aga vähk on ikka vähk ja ma andsin teile kogemata vale info: minu kasvaja on tegelikult juba kolmandas staadiumis. Jumal ei ole trikkimees, kes rikub omaenda tehtud reegleid. Esmaspäeval sain aru, et midagi pole parata, see kasvataja tuleb eemaldada ja 8 kuud keemiaravi tuleb mul läbi teha. Lohutuseks ütleb arst, et see on hästi tuntud rutiinprotseduur, ma saan jälle täiesti terveks ja elu ilma maota on tegelikult täitsa võimalik. Hea uudis ka, et ravi ajal saan kodukontoris normaalselt edasi töötada (oluline info minu klientide jaoks).

See pole muidugi rõõmustav uudis, aga ime on see: mul läheb sellega hästi. Ma leian isegi mingil määral, et see on „huvitav“ ja „põnev“. Hakkasin ütlema, et mul ju tegelikult veab, et sain maovähi, sest kopsu- või kõrivähk oleks palju karmim saatus: ilma maota saab vähemalt veel laulda. Lugesin ja nägin, et Gerald Prantsusmaal ja Lisa Saksamaal elavad hästi ka ilma maota. Olen kindel, et see lugu lõpeb igal juhul hästi.

Mul läks küll mitu nädalat selle seedimiseks. Ly aitas mind omamoodi: ta on veendunud, et saan vähist loomulikul viisil terveneda, kui ma ainult lahendan konflikti, mis seda põhjustas. „Hoidku Jumal! Ärge jääge seda uskuma!“ hoiatasid arstid seda kuuldes. Aga mina ju tean, et minu kallis perenõid on juba nii mõndagi ime teinud.

Hakkasin uurima, milline „konflikt“ võiks olla minu vähi põhjus. Äkki minu traumaatiline pettumus sinodiprojektis? Olin ju pingutanud 6 kuud nagu hull, kirjutanud koos 3 teoloogiga vastust paavsti küsimusele, mida Eesti inimestel on öelda sinodil, ja Eesti katoliiklased, kellele see projekt oli tegelikult mõeldud, ei teinud sellest väljagi. Või peaksin hoopis tarbijaühiskonnast lahkuma ja elama lihtsat elu maal? Selle teooria katsetamiseks tegin spontaanse retriidi Raplamaal. Või peaksin oma abielu lahutama ja tagasi Belgiasse kolima? Seda ma siiski ei hakka katsetama. Jah, selliseid mõteid olen läbi seedinud ja jälle kõrvale heitnud. See oli osa protsessist.

Lõpuks sain aru, et põhjuse leidmine on mulle liiga keeruline. Kõige loogilisem ja lihtsam ongi teha nii, nagu arstid ütlevad. Ma üldiselt usaldan arste ja olen 21 aasta jooksul Eesti haiglates ainult head tööd näinud.

Nüüd oli mul veel üks mure, olulistes otsustes on parem kuulata mitut arvamust. Üheksa korda mõõda ja üks kord lõika. Oleks ju tobe, kui pärast mao eemaldamist tuleks välja, et seda siiski polnud vaja. Aga paistab, et Eestis ei ole arsti, kes julgeks PERHi konsiiliumi diagnoosile vastu vaielda.

Belgias on linn nimega Leuven (seda hääldatakse „lööven“), kus mul on kombeks süüa oma esimesed Belgia friikartulid, kui saabun Belgiasse. Üks sõber oli mulle juba möödunud nädal rääkinud, et Leuvenis on ka kuulus ülikooli vähiinstituut. Hakkasin mõtlema, et see oleks realistlik viis saada teist arvamust. Saaksin kombineerida külaskäiguga kodulinna, mu ema, vend ja õde rõõmustaksid. Aga Tallinna arst ütles selle idee peale, et see oleks raha raiskamine, sest minu juhtum on nii selge, Leuveni arstid jõuaksid nagunii samale tulemusele kui tema.

Eile hommikul rääkis mulle üks teine sõber, et ta sõidab autoga 11. novembril Eestist Belgiasse ja rõõmustaks, kui tal on kaassõitja. Ma kohe kirjutasin Leuveni vähiinstituudile ja sain konsultatsiooni 16. novembriks. Otse loomulikult ma seda võimalust kasutan!

Ja veel samal õhtul tuletas mulle üks kolmas sõber meelde, et vähi tervendamiseks loomuliku vahenditega pole vaja loodusseadusi rikkuda. Lugesin siin ja seal, et on olemas teaduslikult kinnitatud imed. Näiteks Lourdes linnas tegutseb meditsiiniline büroo, mis kontrollib üle, kui inimesed tunnistavad pärast palverännaku, et nad said „imekombel“ terveks. Kokku on korjatud 7000 sellist juhtumit ja „ainult“ 69 neist said tõestatud. Aga 69 tõestatud imet, seda ei saa ju eirata. Me teame, et see haigus mõnikord taandub „niisama“. Kurb on ainult, et me ei tea veel, kuidas seda taandumist reprodutseerida. Ja neljas sõber kirjeldas, et ta osaleb iga päev Lourdes roosikrantsi palvuse otseülekannel ja lisas mu nime oma nimekirja, mis tal palve ajal silmade ees on.

Nii, et palvetamine ei ole mõttetu ja elu on põnev. Palvetage palun veel natuke edasi minu ja meie pere eest. Aga palvetage ka teiste inimeste eest, vaadake näiteks dokfilmi The Letter, see näitab inimesi, kellel on suuremad probleemid kui meil ja kes siiski loodavad.

Muide: Mari tuleb 7. novembril Eestisse tagasi. Ta oli pool aasta Itaalias ja siis rändas veel 2 kuud läbi Euroopa.

Tervitusi saadavad
Ly ja Luc

Selle teksti saatsin e-maili teel neile, kes on minu sõprade listis.