Taizé Sõbrad kolmandat korda Viru Folgil

Kirjutatud osalejate abiga 16.-19. august 2022.

Sel aastal juba 40 inimest elasid keset Viru Folgi möllu terve nädalavahetuse koos Taizé vennaskonna algatud usalduse palverännaku vaimus. Osalejad olid tulnud Tallinnast, Kuressaarest, Pärnust ja Tartust.

Kutse oli kõlanud nii:

12.-14. august 2022 toimub Käsmu külas (Lääne-Virumaal Haljala vallas) traditsiooniline festival „Viru Folk“. Viru Folk toob igal aastal Käsmu üle kümne tuhande inimese. Kolme päeva jooksul toimuvad kontserdid hommikust õhtuni üksteise järele. Sel aastal on luubi all meie nelja naabri kultuur, sealhulgas muusika, filmikunst, köök jpm. Festivali raames peame nüüd juba kolmandat aastat Käsmu kirikus igal hommikul ja igal õhtul ühispalvuse Taizé lauludega. Sellega kutsume festivali külastajaid kiriku uksest sisse astuma ja meiega ühinema.

Kutsume lauljaid, muusikuid ja abilisi üle Eesti, et olla kolmel päeval koos osaduses ja palves [usalduse palverännaku] vaimus. Elame 48 tundi koos Viru Folgi hinguses. Osaleme festivali sündmustel. Aitame kaasa, et palvused oleksid ilusad.

Esimesel korral, kaks aastat tagasi, oli meid 10 ja ma lootsin, et järgmisel aastal „tuleb lauljaid vähemalt kaks korda rohkem ja keskmine vanus on poole võrra väiksem“. Teisel korral oli meid siiski ainult 15 lauljat ja ainult üks neist oli alla 30 aastane. Aga sel aastal läks mu lootus lõpuks täide :-) Vaata ka Usalduse palverännak Viru Folgi raames.

Suured tänud Viru Folgi korraldajatele ja Käsmu koguduse õpetajale Urmas Karileedile! Ilma nendeta meie kokkutulek poleks võimalikuks saanud! Meie palvused on kirjas festivali kavas, see on ehk üks olulisemaid elemente kogu projektis. Üks korraldaja kinnitas, et neil on väga suur rõõm nende festivalil toimuvate ühispalvuste üle.

Samas ei ole festival meie peamine eesmärk. See nädalavahetus oli üks peatus usalduse palverännakus. Viru Folk on minu teada ainus võimalus Eestis, kus saab mitu päeva järjest selles vaimus elada. See mõjus osalejatele veidi nagu külaskäik Taizésse. See on juba hoopis midagi muud kui kord nädalas ühispalvusel osalemine ning seejärel kiire kojuminek. Päris reisi Taizésse see muidugi ei asenda.

Eelkõige saime olla Käsmu kirikus ühispalvuste „esinejad“: meie lihtne kohalolek aitas inimesi, kellele palvetamine ja kirik on ehk harjumatud. Nii aitasime ja teenisime kohalikku kogudust ja Viru Folgile tulnuid. Teisi teenides saime ise kastetud. Igaüks tuli siia oma rõõmude, murede, küsimuste ja kahtlustega. Saime neid omavahel jagada, kedagi teist julgustada, leidsime loovaid lahendusi enda ees seisvatele ülesannetele.

Esimesel päeval tervitas meid Urmas Karileet ja ütles, et meie palvused on olulised Viru Folgile. Enne pastoriks saamist oli ta ettevõtja ja ta on veendunud, et igal ettevõttel on palvet vaja.

Tallinna Jaani koguduse „juuniorid“ osalesid koos pühapäevakooli õpetajatega. Noortel oli oma lisaprogrammi ja kutsusid kampa ka need, kes olid tulnud koos oma vanematega.

Igal ühispalvusel oli ka folgitajaid, kes julgesid üle kiriku läve astuda ja vaatama tulla, mis seal toimub. Palvuste alguses pidime veidi ootama, sest Kaja tegi külalistele sissejuhatuse. Ta seletas, et „lapsed tohivad palvuse ajal joonistada, sest ka Jeesus kutsus lapsi enese juurde“, et „altar ja ikoonid sümboliseerivad Jumalat, kelle poole me pöördume“ ja et „küünlad tuletavad meelde, et meid on kutsutud olema maailma valgus“.

Võib-olla tundis nii mõnigi folgitaja, et Jumal puudutas teda. Kes teab! Minu eesmärk polnud reklaami tegemine, vaid kokkutulek: „minna veidike aega koos edasi, vahepeal puhates ja koos palvetades“. Meie kristlased oleme tihti liiga endasse sulgunud! Püüame elada peidus iseenda väikestes vaimulikes mullides ega aimagi, kui suur on meie kogudus tegelikult! Aga nüüd 40 inimest olid mullist välja astunud ja Käsmu tulnud.

Sellel aastal lõi ka Käsmu kirikukell viis minutit enne palvuse algust nii nagu Taizés. Kellad Taizés tuletavad inimestele meelde „ruttu kirikusse!“ ja kirikus olijatele „lõpeta ettevalmistused, kohe algab palvus“. Käsmu kirikukell ei suuda kahjuks konkureerida Taizé kelladega, aga kogudus korjab annetusi uue kella jaoks.

Kirikus põrandal istumine võib tunduda võõras. Aga mina olen veendunud, et see on tähtis, sest kõigeväelise Jumala ees oleme kõik väikesed. Sellepärast käisin peale ja ütlesin „palvuse ajal istume põrandal nii nagu Taizés, v.a. need, ‚kellel on arstitõend‘.“

Kirikuisa Augustinus on öelnud: „Kes laulab, see palvetab topelt“. Sellepärast lauldakse Taizés palju. Aga pane tähele – usumees ütleb „kes laulab“ ja mitte „kes kuulab pealt, kuidas teised laulavad“. Sellepärast julgustan isegi neid, kes ei pea ennast lauljaks: „proovi kaasa laulda kasvõi nii, et jorised tagasihoidlikult rütmis kaasa.“

Kuna me oleme kirjas festivali kavas, tekib tahtmatult ootus, et tegemist on kontserdiga. Kuid meie peamine eesmärk ei ole esineda, vaid koos lauldes palvetada. Kui see kõlab ka ilusti, siis seda parem! Aga see on vaid kõrvalnähtus. Lindistused võivad olla armas mälestus, aga selle kuulamine ei asenda palvusel osalemist.

Mis mulle kõige rohkem meeldis: et me olime väga erinevad. Meie hulgas oli protestante, katoliiklasi, õigeusulisi ja ristimata inimesi. Me ei olnud mitte ainult konfessiooni poolest erinevad, vaid seal kirikupõrandal istusid teoloogide kõrval poisikesed, kellest mõni ei oskagi veel Meieisa palvet. Mõned meist naudivad 45 minutist palvust kogu südamest, mõned aga loevad minuteid palvuse lõpuni. Mõned meist naudivad vahel alkoholi tarbimist ja mõned meist peavad seda suureks patuks. Mõnele meeldis paganliku metalbändi „Moonsorrow“ kontsert ja mõni teine raputas selle peale pead ja eelistas hoopis vaikuses täiskuud nautida. Siin istusid vaktsineeritud koos antivakseritega ja ka Ukraina sõja teemal oli meil erinevaid arvamusi.

Me ööbisime ka väga erinevates tingimustes – telkides, kirikus magamismatil, puhkemajas korralikus voodis, samuti tuttavate juures või ka lähedal asuvas kodus.

Enamus meist osales ka ühistel söömaaegadel. Tia lubas kasutada oma kööki ja aeda. Meil oli ühiskassa, mille eest ostsime toidukaubad, et ühiselt toitu valmistada. Meil puudus kokk, mispärast juhtus näiteks, et inimesed jõudsid näljastena kohale, kuid söök polnud veel valmis. Siis aitasid kõik oma võimaluste piires sööki valmistada. Kristlased teevad samuti vigu nagu mittekristlased, kuid nad andestavad –teoreetiliselt– kergemini, kui keegi eksib nende vastu.

Käsmus toimub igal hommikul kell 8 väike palvus. Mõned meist tulid ka sellele palvusele. Nii saime tuttavaks Käsmu koguduse liikmetega. Siin istume meremuuseumi aias ja arutame tänase piibliteksti üle. Pange tähele, et see polnud piiblitund, vaid piiblivestlus. Urmas hoolitses selle eest, et osalejad väljendaksid oma mõtteid.

Kui ma küsisin viimasel päeval, mis inimestele oli meeldinud, siis mainiti „selline omapärane vabaduse tunne“ ja et „igaüks sai õnne tunda“. Üks küla elanik oli tulnud hommikupalvusele ja palunud rahu eest, sest ta oli viimasel ajal väga stressis olnud. Ja pärast tundis ta imelist südamerahu.

Kokkutulek andis hea võimaluse isiklikeks jutuajamiseks, õppida paremini tundma neid inimesi, kellega me aasta jooksul koos palvetamas käime. Mina peakorraldajana jäin sellest võimalusest kahjuks veidike ilma. Oleksin tahtnud igaühe käest küsida, kes ta on, miks ta elab ja mis teda huvitab. Aga selle asemel jäi mul mõne osaleja nimigi õppimata! Polnud lihtsalt aega tutvumisteks.

Kojusõit oli sama kirju nagu meie seltskond. Mõni istus autos, mõni sõitis liinibussiga.

Tagasisõidu ajal oli mul kolm noort autos ja ma oleks tahtnud nende käest teada saada, mida nad kogesid ja tundsid sel nädalavahetusel. Kuid selle asemel olid nad oma telefonides ja kuulasid muusikat. See kurvastas mind, aga ühe küsimuse jõudsin neile siiski esitada: kas sa tuleksid järgmisel aastal jälle? Ja vastus oli igaühel sama: jah. See lohutas mind.

Jah, me jõudsime uuele tasemele. Taizé sõbrad Viru Folgil pole enam „väike seltskond hulle“. Järgmisel aastal on lootused veel suuremad. Näiteks luua väikerühmad nagu Taizés ja panna inimesi vestlema teemadel, mida vennaskond oma aastakirjas pakub: „Kuidas saame kaasa aidata, et ühtsus kasvaks inimeste perekonnas ja kogu looduga, meie lähedastega kohalikes kogukondades, ja isegi meie südames?“ (see näiteks on põhiküsimus sel aastal vend Aloisi ringkirjas „Becoming Creators of Unity“).

Enne laagri algust olin kirjutanud osalejatele ühise eestpalve „Issand, (…) hoolitse selle eest, et igaüks meist saaks veidi puhata argipäevaelust ja kogeda sinu ligiolu; et igaüks meist saaks veidi tuttavaks uute inimestega, keda armastada; et keegi ei jääks haigeks ega üksikuks; et väljakutsed ei rikuks meie tuju; et võõrad inimesed meid nähes imestaksid ‚Vaata, kuidas nad armastavad!‘.“ Mulle tundub, et Jumal võttis seda kuulda.

Luc Saffre