Miks demokraatia ja miks sotsiaalne¶
Kolmapäev, 15. september 2021
Ma kasvasin üles Idabelgias ja elan nüüd juba 20 aastat siin Eestis. Riigikogu valimistel ma siiani ei osale Eestis, vaid Belgias (sest ma ei näe põhjust, miks peaksin oma kodakondsust ümber vormistama). Olen Euroopa kodanik. Armastan Belgiat, Saksamaad, Prantsusmaad, Taanit, Suurbritanniat… ja eriti Eestit, sest ma juhuslikult ju elan siin ja loodan siin surra ka.
Aga KOV-valimistel osalen Eestis.
Eile ajasin sõbraga juttu ERR artiklist Vanemteadur: liberaaldemokraatlik süsteem on kaitsepositsioonil
Mina: Jah, töesti huvitav! „On nii palju informatsiooni, konkurentsi ja kommunikatsiooni, et lõppude lõpuks tekib meil vähem haritud avalikkus, tekivad tähelepanu puudulikkuse häirega ühiskonnad, kus ollakse terve päeva informatsiooni sees ja kui küsida päeva lõpus, mida täna õpiti, siis ei osata vastata.“
Sõber: Kusjuures, hiljuti tuli teenistusel ühe jutlustaja suu läbi juttu Vana Testamendi ühest episoodist, kus Iisraeli rahvas nõudis omale monarhi (nagu ka teistel on). Mul tekkis kohe paralleel, kuidas mõningates maailma paigus nõuavad autokraatia all elavad inimesed demokraatiat ja põhiõigusi (nagu ka teistel on).
Mina: Mul tekkib see monarhi lugu paralleel vastupidises suunas: inimesed, kes demokraatiasse ei usu (nt sest suurkorporatsioonid suudavad süsteemi ülekavaldada), nõuavad endale tugevat kuningat nagu Putin, Trump või Helme.
Sõber: Sinu vaatenurk on mõistetav, sest sellise vaatenurga esitaja tuleb demokraatia seest. Sellise arvamuse eelduseks on see, et demokraatia on absoluutne hüve või siis objektiivselt kõige parem. Igaüks meist on oma kultuuriruumi produkt. Nagu ka selles artiklis mainiti, siis ega tänasel päevalgi ei usu enamus inimesi maailmas liberaalsesse demokraatiasse, nagu seda Lääne ühiskonnas usutakse.
Mina: Ha! mina räägin demokraatiast ja sina paned „liberaalne“ ette. Tüüpiline! Teised teevad seda ka. „Demokraatia“ on administratiivne protseduur võimu korraldamiseks (s.t. otsustada, kes on võimus). „Liberaalne“ tähistab väärtuste süsteem (s.t. mida võimusolija teeb). Kust tuleb see arusaam, et demokraatia on alati liberaalne?
Jah, mul on sõpru, kes näevad samad probleemid kui mina, aga kes lähevad siis autoritaarse ja natsionalistliku poliitikate lubaduste lõksu. Nad usuvad kangesti, et see oleks hea lahendus. Nad lähevad lõksu, sest nad ei näe, kui oluline on demokraatia. Nad lähevad lõksu ka sellepärast, et panevad liiga palju ühte patta: nende jaoks demokraatia tähendab automaatselt ka liberaalne poliitika. Sõbrad, ärge ometi visake lapse koos vanniveega välja!
Tänu sellele vestluse hakkasin huvi tundma sotsiaaldemokraatliku erakonna vastu. Sotsiaaldemokraatia on mitteliberaalne demokraatia. See on demokraatlik vastand liberaldemokraatiasse.
Siiani olen toetanud Rohelist erakonda, sest meie ainsa planeedi eest hoolitsemine on ikka kõige tähtsam (kui peaksin valima majanduskriisi ja looduskriisi vahel, siis valiksin esimest). Aga „roheliste“ erakondadega on üks süsteemiviga juba nimis (ja nimi on programm): teglikult on nagunii kõik erakonnad „rohelised“, sest iga laps saab aru, et me peame loodust kaitsma. Küsimus ei ole Kas? vaid Kuidas? Kui sa ainult ütled „Me peame loodust kaitsma!“, siis sa ei vasta veel küsimusele, kuidas me oma elusid selles kaitstud looduses korraldame. Viimastel KOV-valimistel valisin sellepärast Keskerakonda. Mõtlesin „Toetan need, kellel on kogemus poliitikaga“. Aga see ka ei väljenda, mida ma usun. Keskerakond on konservatiivsetele inimestele ja mina usun, eriti alates pandeemist, et mingi põhjalik asi meie poliitikas läheb vales suunas. Midagi olulist peab muutma. See klapib kokku asjaoluga, et SDE on praegu oppositsioonis.
Erakonnad on usulised institutsioonid.
Mida ma siis usun?
Ma usun, et Eesti poliitika on liiga liberaalne. Kui poliitikud hoolitsevad peamiselt selle eest, et vaba turg saaks valitseda, siis nad tegelikult ei tee seda, milleks me neid valisime. Poliitika eesmärk on kaitsta inimesi eraettevõtete egoismi eest. Ei saa lubada seda, et mõned suurkorporatsioonid dikteerivad meie poliitukutele, kuidas otsustada. Eraettevõtele tuleb selgemini õelda, kes ruulib. Kui poliitika toetab neid, kes nagunii on võitjad, mis siis nendest saab, kes jäid hätta? Kas me tõesti usume, et tubli inimene saab alati rikaks ja laisk alati vaeseks? Ei, Eesti rahvas vajab sotsiaalsem poliitika.
Kuidas me pandeemiaga nii Eestis kui ka maailma mastaabis hakkama saame, on muidugi imetlusväärt: kes oleks uskunud kaks aastat tagasi, et meil tõesti õnnestub peatuda nii suured alad oma äritegevustest? Aga see on ka muret tekitav. Kas vaktsineerimine on tõesti ainus pääste? Miks pandeemial õnnestus see, mis kliimamuutusel ei õnnestu?
Ei, me ei saa „usaldada teadust“. Täpsemalt peaksin ütlema: muidugi usaldan teadust tööriistana, olen ise bioloogiat õppinud. Teaduslik meetod on oluline tööriist. Aga teadus ei ütle –ega küsigi–, mis on hea või halb. Ja teadus on lihtsalt tööriist, mis töötab selle heaks, kes maksab. Sest teadus maksab muidugi. Ainult jõukas inimene või grupp suudab seda kasutada. Nt. riigid tellivad aeg-ajalt uuringuid, et teada saada, kas mobiiltelefonide kasutamisega või lageraiedega kaasnevad pikaajalised riisikod. Samas tellitakse uuringuid, mis tõestavad, kui halb mõjutaks riigi majandusele näiteks lageraiete või mobiiltelefonide kasutamise keelamine. Arvake ära, millist laadi uuringuid tehakse rohkem?
Ma kasvasin üles Idabelgias, katolikus perekonnas, olin altaripoiss ja skaut. Skaudid on Belgias oluline osa ühiskonnast. Skautismi imbumise poolest on Belgia maailma esimeste riikide hulgas. Skautide põhimõte on, et igal inimesel on vastutus (1) enda vastu, (2) ühiskonna vastu ja (3) Jumala vastu.
Mis puutub kirikut ja usku: Elus on üks küsimus, mis on kõige tähtsam. Sellest sõltuvad kõik sinu teised otsused. See küsimus on: „Kas Jumal on olemas?“. Me teame, et me sellele küsimusele vastust ei tea, ega kunagi teada saa. Me teame tänapäeval hästi palju asju, mida me nimetame faktideks. Aga tegelik reaalsus on meie mõistusele arusaamatu. Inimese ajus on lihtsalt liiga väge gigabaite, et kogu tegelikkus sinna mahuks.
Sellepärast ei loe inimeste südames seda, mida sa tead, vaid seda, mida sa usud. Sellele usuküsimusele on kolm vastust: „Jah“, „Ei“ ja „Mind ei huvita“. Viimane on Eestis üsna levinud. Aga see pole minu meelest rahuldav. Sest tegelikult otsustab iga inimene siiski kuskil alateadvuses jah või ei. Mitte küsida, miks see on nii, on lihtsalt rumalus. Või harimatus. Eesti rahvas on selles suures küsimuses väga rumal ja harimatu. On pealegi veel ülbe ka. Eesti rahvas ei kujuta ette, mis on Kirik (suure K-tähega). Kristlus ei ole moraalne süsteem, mis ütleb inimestele „See on patt! Loobu sellest!“ Kristlus räägib tegelikult pigem vastupidi: „Ära muretse oma pattude pärast nii väga. Kui patustad, siis tekidad endale või teistele inimestel muret või kannatust ja kui sind tabatakse, saad karistuse. Aga ükskõik millega sa elus hakkama saad –või mitte–: usu, et Jumal armastab sind ja halastab sinu peale. Siis sa –loogiliselt– hakkad ka armastama oma kaasinimesi ja halastad nende peale.“ See ettekujutus kristlusest on Eestis kuidagi täitsa tundmatu. Kristlased on selles osaliselt ise süüdi. Aga süüdi on ka Valitsus, mis usub, et religioon pole tähtis, „las õpetavad rahvale mida tahavad, aga meid ei huvita“.
Kui ma oleksin Eesti president, siis hakkaksin rohkem hoolitsema selle eest, mida koolid usust õpetavad.
Mida ma lugesin selle postituse kirjutamisel:
