Õnnestunud suvi

Teisipäev, 31. august 2021

Tere sõbrad,

oi kuidas aeg lendab! Tegelikult tahtsin teile tihedamini kirjutada sellest, kuidas meil läheb! Aga jälle on poolteist aasta mööda läinud minu viimasest ringkirjast, mis, muide, algas sarnase lausega. Aga mis siis. Elus ei saa alati kõike, mida tahad. Kõige õnnelikumad inimesed on need, kes lepivad sellega, mis neil õnnestub. Vaatame, kas mul õnnestub järgmine ringkiri meie elust.

Ly lõpetas oma keraamika õpingud Vana-Vigala TTKs, ta on nüüd neljanda taseme keraamik. Kooli jaoks oli see esimene lend keraamika erialas ja kõik jäid väga rahul, kaasa arvatud kutsekomisjon. Just see viimane punkt on kogu külale ikka suur rõõm.

Iirisel õnnestus oma vanemaid veenda, et temast ei tule muusikut. Kolm aastat pidas ta Tallinna Muusikakeskkoolis tublisti vastu. Viimased kuud olid küll rasked, aga ta jõudis selle peatüki oma elus väärikalt lõpetada. Nüüd hakkab tal uus elu Tallinna Saksa Gümnaasiumis (TSG), Mari radadel. TMKK kurvastab, et üks tore õpilane läks minema ja TSG rõõmustab, et üks tore pere jääb neile alles.

Suvi läks Iirise jaoks üsna laisalt mööda: peamine tegevus oli jälgida, kuidas noormees pseudonüümiga Ranboo mängib Minecrafti ja teisi mänge. Koos otsime võimalusi, kus ta viitsiks edasi rakendada oma viiuli- ja klaverioskusi. Olen veidi mures, kas see õnnestub. Aga üks lootusekiir juba tuli: paar päeva tagasi, tema telefonist voolas parasjagu Howl’s Moving Castle filmimuusika, ütles ta „See lugu on nii ilus, seda kavatsen mängida teie matustel!“

Mari lõpetas TSG ja tal on nüüd nii Eesti kui ka Saksa lõputunnistus, viimasega võiks ta ka Saksamaal ülikooli minna. Aga seda ta ei tee. Kõigepealt tahab ta tunda, kuidas elu maitseb ilma koolita. Ta pani ennast WWOOF andmebaasi kirja ja kui koroonaviirus poleks nii edukas, oleks ta nüüd arvatavasti juba kuskil Saksamaal mõnes ökofarmis umbrohtu kitkumas või kitsesid söötmas. See unistus ootab nüüd paar kuud kuni järgmise kevadeni.

Nende 6 aasta jooksul, kus Mari TSGs käis, paistis see kool mulle silma kui kool, kus õpetatakse inimlikkust. Tallinnas leidub kuulsamaid koole, kus just see tähtis õppeväljund jääb natuke kõrvale. Nii ma vähemalt väitsin ühes kirjas, mida ma koolile juunikuus saatsin (Ein Kompliment ans TSG).

Kohe suve alguses lõikasid nii Mari kui ka Iiris endal juuksed lühikeseks.

Me veetsime mõnusa Jaaniõhtu Vigalas Kiitsharakate seltis (Jaaniõhtu 2021). Ka ülejäänud suve veetsime peamiselt Vigalas. Mari osales jälle folkloorilaagril, seekord ainult flöödiõpetajana. Folkloorilaager meeldib mulle, sest tänapäeval, kus meid uputatakse tööstusliku muusikaga, jääme ühest kogemusest ilma: ise muusikat teha. Koos ja ise tegemine on tegelikult olulisem kui kuulamine ja vaatamine. Lõpukontserdil oli näha, et ka kõige nooremad algajad tundsid rõõmu selle üle, mida nad olid õppinud.

Muudest laagritest ma ei räägigi: CISV, ratsulaager, hiiu-kandlelaager

Üks kord käisime kogu perega Taizé laule laulmas JäPe Noortefestivalil Saaremaal (Taizé sõbrad Saaremaal noortefestivalil JäPe), paar nädalat hiljem pool perega (Mari ja mina) tegime sedasama Viru Folgil ja mina üksi Viru-Nigulas (vt. Taizé Sõbrade blogi). Miks mina vanamees ikka veel mängin seda Taizé mängu? Hea küsimus, ilmselt jään elu lõpuni vastuse võlgu. Üks vihje: muusika on ainult meeldiv sümptom, peamine põhjus on selle taga olev vaimsus.

Nende kõrvaltegevuste kõrval töötasin kogu aeg ka Lino kallal. Möödunud aasta oktoobrist on mul üks serveriadministraator Tartus ja käesoleva aasta aprillist üks programmeerija Bangladešis. See viimane on eriti õnnelik leid, nii temale kui ka Lino projektile. Peaaegu iga päev veedan mõni tund temaga koos sama ekraani ees. Ta elab kolmetoalises korteris koos veel viie noormehega. Pandeemia ajal oli Dhakas isegi väike jalutuskäik keelatud ja ta oli tänulik selle eest, et vähemalt tema sai midagi kasuliku teha. Kokkuvõttes võib õelda, et mul õnnestus üles ehitada kolmene tiim, mis töötab jätkusuutlikult ja ilma riskita.

Mis meil pole veel õnnestunud, on nakatuda koroonaviirusse. Siis saaksime jälle vabalt minna restorani, kinno ja lennureisile. Miks me pole vaktsineeritud? Hea küsimus. Ehk kirjutan sellest kunagi hiljem oma memuaarides.

Homme algab uus kooliaaasta ja ma tahtsin selle kirja enne ära saata. Õnnestus napilt!

Tervitusi saadavad Luc, Ly, Mari ja Iiris