Mida EELK inimestele räägib

Neljapäev, 26. august 2021 (viimati uuendatud 02.09.2021)

Levila toimetajad Eero Epner ja Mari Mets käisid kümme kuu pühapäevadel mõnes Eesti luterlikus koguduses Hiiumaast Valgamaani. Mida räägitakse seal poliitikast? Mida maailmast? Kes kirikutes käivad ja miks? (25 pühapäeva, 35 kirikut: millest räägib kirik oma liikmetele? 26.08.2021)

Minu esimene reaktioon: Vau. Kiitus autoritele! Nad tegid suure töö ära! Külastada 35 kogudust 25 kohtades üle Eesti! Tänud autoritele ja nende tööandjale! Tänu teile sai Kirik tasuta sõltumatu analüüsi tehtud. See on suur kingitus. See siiras ja aus artikkel räägib, mida inimene näeb, kui ta „tuleb ja vaatab“. „Tulge ja vaadake“ ongi esimesed sõnad, mida Jeesus ütles oma esimestele jüngritele. Tulemus on nagu oodata: see näitab Eesti rahva usukultuur ilma meigita ja kogu oma viletsuses. Muidugi on toon pilkav. Kuidas saaks keelata, et inimene naerab, kui ta vaatab pealt mingi rituaal, millest ta mõhkugi aru ei saa? Samas nägid ja mainivad autorid ka need peidetud kohad, kus lootus elab ja kasvab.

Nad tahtsid teada, kas Kiriku sõnum on poliitiline. Ja nad saidki teada, et ei ole. Kirikus on kõik erakonnad esindatud, siin kohtuvad sama laua ümber konservatiivsed ja progressiivsed, kapitalistid ja kommunistid, rikad ja vaesed, vaktsineeritud ja antivaxerid, rahvusfanaatikud ja rahvusvahelised inimesed. Üksainus sõna kutsub meid kokku: Jeesus.

Mis mind rõõmustab: naljade vahel on küll hulganisti näiteid sellest, mis on minu meelest kõige olulisem majanduslik argument, miks kirik on vaja ja miks Eesti vabariik peaks kinni maksma koguduste tegevuskulud ja palgad: Kirik teeb väärtuslik sotsiaaltööd. Seda raha peaks võtma sisekaitse eelarvelt, sest see on kuritegude ennetav. Ja tervisesüsteemi eelarvelt, sest 80% inimestest, kes maksavad psüholoogi visiiditasu, oleksid kirikuõpetaja käest sama hästi abi saanud kui nad oleksid selle peale tulnud. Number 80% on puhtalt õhust võtnud, kes seda ikka oskaks mööta?

Mis mind õige alarmeerib: nad ilmselt ei kuulnud evangeeliumist. Osalesid 35 jumalateenistusel ja ei mainigi seda sõna. Kallid kaaskristlased, kas te saate aru, mida see tähendab? Meie esimene ülesanne on kuulutada evangeeliumit igale inimesele. See artikkel näitab, et meie töö on tegemata! Olukord on tõsine. Aga mitte lootusetu. Mina isiklikult näiteks loodan, et me võiksime kainelt ja ühiselt sõnastada, mis asi see evangeelium on. Meil on olemas paksud raamatud, mis tegelevad selle ainsa küsimusega, aga neist pole kasu, kui tavainimene neid ei loe. Evangeelium ei paista välja meie tegudest. Tegude hulka kuuluvad tänapäeval ka need sõnad, mida me avalikuses ja digikõrtsides räägime.

Mul on ka natuke kahju autoritest. Nägid nii palju vaeva ja ikka veel ei kuulnud rõõmusõnumit. See tekitab minus isegi lausa kahtlus. Äkki nad ei näinud rõõmusõnumit lihtsalt sellepärast, et nad ei tahtnud. Kui sinu hoiak on juba selline, et mõtled „Lähen vaatan, mida ma kirikus täna naeruväärt leian“.

Ja siis nägin, et see artikkel on ainult üks artikkel teiste hulgas sarjas Usu võim. „Aasta aega kirikutes, kümned intervjuud. „Usu võim“ on Eesti Päevalehe ja Levila koostöös sündinud uuriva ajakirjanduse sari, mis valmis Oivalise Ajakirjanduse sihtasutuse grandi toel.“

Ka teised artiklid selles sarjas jätavad halva mulje luterlaste kirkust: Loomulik ja üleloomulik rikastumine luteri kirikus, Kaheks löödud kirik ja Kuidas peapiiskop ehitas kirikust Eesti võimsaima lobivõrgustiku.

Aga üks artikkel räägib ristiusust hoopis teises toonis: „Samal ajal kui luteri kirik noori tikutulega taga otsib, ei näi Eesti kahel õigeusu kirikul uute hingede leidmisega probleeme olevat.“ (Kuidas õigeusust sai Eesti popim religioon?)

Huvitav, et sõnad nagu „Enamasti õnnestub laskuda palvesse ning selles müstilises kogemuses tõusevad kusagilt alateadvusest taipamised, kuidas mõnda probleemi lahendada või lihtsalt lahti lasta, rahu leida, tänu tunda. Paremat mõistmist ja nõu ei leia kusagilt“ leidub alles selles artiklis (õigeusklik Annely Akkermann ütles neid). Kas tõesti luterlased ei osanud autoritele seletada, miks nad kirikus käivad?

Ka pole ma kunagi varem lugenud ega kuulnud, et Eesti olevat tegelikult õigeusu territoorium. Suurte silmadega loen, et „väide iidsest territooriumist polegi ehk väga vale. Õigeusk ei ole oma juuri ajanud Eestisse viimase saja aasta jooksul, vaid juba sajandeid varem“ (ka selles ainsas kiitvas artiklis Kuidas õigeusust sai Eesti popim religioon?)

Tekib küsimusi: Kas see analüüs oli ikka sõltumatu? Kes tasus selle eest? Kas on juhuslik kokkusattumus, et EELK värvitakse mustaks ja õigeusklikud kirikud saavad kiita?