Taizé sõbrad Saaremaal noortefestivalil JäPe

Reede, 16. juuli 2021

Möödunud laupäeval käisime kogu perega JäPe Noortefestivalil külas, mis toimus sel aastal Püha kirikus Saaremaal. Õhtul kell 22:00 oli neil ühispalvus Taizé lauludega. „Ootame veel lauljaid, muusikuid ja abilisi, kes on nõus kaasa aitama, et palvus oleks ilus“ olin ma kirjutanud Eesti Taizé Sõprade veebilehel.

Ja peale meid tuli veel kolm autotäit Taizé Sõpru: Annely tütrega ja Teet vokaalasambli Maneoga.

Kui me kohale jõudsime, oli laagrielu juba kestnud mitu päeva ja me tundsime kohe: siin on tore laagrivaim. Sadakolmkümmend inimest, suurim osa neist noored, elasid koos nagu üks pere.

Kell 16 ja kell 17 pidasin kaks töötuba pealkirjaga „Segakooris laulmine“, mida tutvustati nõnda:

„Taizé laulude abil saab üsna lihtsalt koorilaulmise rõõmu kogeda. Me harjutame neidsamad laule, mida me ka õhtupalvusel kasutame. Need on lihtsad neljahäälsed koorilaulud, mis kõlavad ilusti ka a capella (ilma pilli saatmiseta). Mitmehäälne koorilaul on vägev. Kui sa ise laulad oma hääl ja su kõrval laulab keegi teine mõnda teist häält, sa kuuled teda ja kuuled ennast ja tunned, et olete harmoonias, et sina oled osa harmooniast. Seda tunnet ei saa kogeda passivselt kuulates või üksi lauldes. Kui sa pole seda kunagi proovinud, siis ongi sinu võimalus seda nüüd avastada.“

Minu jaoks kõige ilusamad hetked olid esimeses töötoas siis, kui aldid hakkasid julgemini laulma ja ma panin meid ringis seisma, et teised hääled neid ka kuuleksid. Ja teises töötoas olid vähemalt kaks lauljat, kes polnud varem koorilauluga tegelenud, aga said hakkama ja olid pärastpoole tänulikud selle uue kogemuse eest. Ja üks laulja muutis pärast esimest töötuba oma plaane ja osales teist korda. Jah, kooris laulmine on vägev kogemus!

Peale õhtusööki algasid proovid õhtupalvuse jaoks. Kõigepealt tegid proovi Andrus Mõttus (kitarr) ja meie Iiris (viiul). Iirise jaoks oli see alles teine kord elus, et ta Taizé palvusel viiulit mängib. Tal on selja taga kolm aastat õpetust Muusikakeskkoolis Tiiu Peäske käe all ja see oli kuulda ja näha. Aga Andrus üllatas mind: ise hoiatab, et ei oska nootegi lugeda, aga võlub oma kitarrist välja täpselt need helid, mida vaja. Tal on lihtsalt looduslik anne, mis on kasvanud 15 aasta jooksul iganädalasel palvuse vedamisel Tartu Pauluse kirikus.

Järgmine üllatus oli peaproov. Teet, Karmella, Jüri, Aare ja Helena istusid altari ette. Teet jagas helimeestele täpseid juhiseid ja nad lihtsalt hakkasid laulma ning kõik klapis! Oli tunda, et see punt ei ole ainult harjutanud laulmist vaid on ka palvetanud koos. Ma sain varsti aru, et mind polegi kooris vaja, ja ma kasutasin olukorda ära: istusin „rahva hulka“ ja sain nii esimest korda üle pika aja palvusel osaleda nii, et ma ei pea muretsema muusika pärast.

Vaikus oli vägev. Sadakolmkümmend noort inimest, kes vahetult enne (ja vahetult pärast) palvust möllavad lärmaka elurõõmuga, pidasid korraks kinni ja vaikisid. Enne seda olime Piiblist kuulnud, kuidas Eelija kohtus Jumalaga vaikuses (1Kn 19). Tõeline palve toimub vaikuses. See toimub sinu südames. See on isiklik vestlus sinu ja Jumala vahel. Keegi teine inimene ei räägi kaasa ega kuule, mida te Jumalaga omavahel räägite.

Muusika ja õige helitehnika, head lauljad ja soololaul, miniorkester kitarri ja viiuliga, palvetekstid ja kõik need palvesse keskendunud inimesed tekitasid sel õhtul Püha kirikus seda ehtsat „Taizé tunnet“.

Üks asi jääb väljakutseks tulevastele aastatele: ma unistan sellest, et kristlikus noortelaagris toimub selline palvus kaks või kolm korda päevas ja saaks loomulik osa elust. Ilus muusika on oluline, aga mitte peamine eesmärk. Mida ilusam muusika on, seda suurem on ka oht, et palvus degradeerub järjekordseks kontserdiks. Peamine eesmärk on kokku saada Jumalaga ja temale ruumi anda oma argielus.

Jah, see nädalavahetus Saaremaal kinnitas: Eesti Taizé Sõprade seltsingu töö on oluline. Igal pool toimub toredaid üritusi, kus hingab Püha Vaimu rõõm, mis ei ootagi muud, kui et me seda teistega jagaksime. „Ei saa jääda märkamatuks linn, mis on mäe otsas. Ega süüdata ka lampi ja panda vaka alla, vaid lambijalale, nii et selle valgus paistab kõigile majasolijatele.“ (Matteuse 5:14-15)