Laupäev, 22. mai 2021

Peapiiskop Urmas Viilma avaldas Facebookis põhjaliku aruanne kirikujuhtide kohtumisest kaitseväe juhataja Martin Heremiga. Aitäh, Urmas. Ma iga kord uuesti imetlen, kuidas Sa suudad rääkida viisakalt ilma, et jutt muutuks sisuliselt tühjaks. Loodan, et Sa seda ka mujal avalikustad nii, et kõik inimesed, kaasa arvatud tulevased põlvkonnad, saaksid seda lugeda.

Siin blogis tsiteerin ainult Sinu kokkuvõte:

See, mis kaitseväes praegu toimub iseloomustab selgelt, et 30-aastase taasiseseisvunud Eesti hariduskorraldus on jäänud usuliste teadmiste jagamise valdkonnas okupatsiooniaegsele tasemele või isegi muutunud kehvemaks. Usualane kirjaoskamatus on aga tänaseks jõudnud kõikjal Eestis kõige kõrgemale otsustajate tasandile. Lootus, et 50ndates, 40ndates ja 30ndates eluaastates juhid ja otsustajad teeks edaspidi usu, religiooni ja kirikuga seotud küsimustes pädevaid otsuseid või mõistaksid inimesi, kellel on usulised otsingud või vajadused, on tühine. Tulevik tundub selles küsimuses üha süngem. (…) [K]as valitsus tegelikult ka inimestest hoolib?

Tunnen südames kaasa. Aga sealt edasi.

Muidugi hoolib valitsus inimestest tegelikult ka. See on ju tema peamine eesmärk. Muidugi juhtub tegijal. Valitsuse pingutusi pole alati kõigile näha ega kanna igal juhul vilja. Üldiselt oleme loodetavasti siiski ühel nõul, et Eesti riik on tubli riik, mis korraldab omi asju üsna hästi. Õnnistagu Jumal meie valitsust ja andku ta neile aru pähe seal kus vaja ja julgust, alandlikust ja tarkust ka.

Ma arvan, et igal inimesel, mitte ainult mõnedel, on „usulised otsingud või vajadused“. Usualane kirjaoskamatus läheb nii kaugele, et kasvuusulised ei saagi aru, et ka nende veendumused on samamoodi „usulised“ kui näiteks kristlaste omad.

NB Kasvuusuliseks nimetan inimest, kes usub printsiibidesse nagu „Vaba turg on effektiivsem kui riik“, „Ebavõrdne sissetulek tekitab tahtmist olla tubli“, „Hooliv sotsiaalpoliitika teeb inimesi laisaks“, „Ettevõtted saavad teenida tulu ainult siis, kui me laseme neil vabalt tegutseda“ või „Kui rikkadel läheb hästi, siis läheb ka vaestel paremini“. Need sõnastused sain Wolfgang Kessleri raamatust „Zukunft statt Zocken“ (publik-forum.de).

Aga miks valitsuse koostöö Kirikuga takerdub juba kolmkümmend aastat? Miks pole Eesti riik juba ammu välja töötanud selgeid seadusi selle kohta, kuidas usuühendusi toetada ja ka kontrollida nende tegevust nii, et see oleks viljakas ja saaks rahvale olla kasulik? Kuidas on võimalik, et riik korraldab koolipsühholoogide, terapeutide, sotstöötajate, ja õpetajate töö ja maksab nende palka kinni, aga jätab kasutamata terve hingehoidjate kaitsevägi, mis on meile kingitud? Igas rahvas, k.a. Eestis, leidub inimesi, kes vaimustuvad elulistest küsimustest nagu „Mis on elu mõte?“ või „Kuidas saada õnnelikuks?“ nii, et nad teevad sellest oma elukutse. Ja muidugi liitub suur osa neist mõne religiooniga, sest mõttetu oleks rattast uuesti leiutama ja kasutamata jääta teiste rahvaste ja kultuuride teadmisi ja tarkusi.

Miks Eesti riik, kes muidu on nii pragmaatiline ja mõistlik, jätab kasutamata sellise võimaluse? Vaata ka: Uuring: usundiõpetust kohustusliku kooliainena pooldab suurem osa küsitletutest.

Kindlasti on seal mitu põhjust, sealhulgas ajaloolisi ja selliseid, mida me muuta ei saa.

Mul on siin kohas oma teooria. Peamine põhjus on EKN ise. EKN vastutab oma põhikirja järgi selle riigi ja Kiriku vahelise koostöö eest. Minu teooria järgi on EKN pigem „piiblifetišistide seltskond“ kui Kiriku esindaja. Piibli kummardamine on eksitus esimese käsu vastu. Kui EKN ei revideeri põhjalikult oma seisukohti, siis ei saa nende töö vilja kanda. Kui minu teooria osutuks õigeks, siis oleks lahendus üsna selge, vähemalt teoreetiliselt: EKN vajab põhjaliku revisiooni.

Seda peaksin muidugi täpsustama. Lühidalt viskan ühe vana tuntud kivi tiigivette: EKNi seisukoht homoseksuaalsuse küsimuses, näitab, et avatud maailmavaatega inimene (isegi kui ta on homofoob ja jõuab abieluküsimuses samale tulemusele), ei saa kuidagi sellise argumentatsiooniga nõustuda. Väide, et Piiblis ja ainult seal on kirjas kogu tõde, on vastuolus evangeeliumiga.

Andke andeks, aga ma istusin nüüd juba jälle mitu tundi käesoleva kommentari kallal. Ja nagunii peletas minu sõna „piiblifetišistid“ kindlasti juba ära neid, kes peaksid kindlasti kaasa rääkima. Nii, et ma ei usu, et minu kommentar siin praegu väga kasulik on. Võib-olla millalgi tulevikus.

Aitäh, Urmas, et Sa mind nii kaugele panid mõtlema.