Usu kultiveerimine on vaja

Pühapäev, 28. veebruar 2021

Eestis algab huvitav faas: esimest korda pärast okkupatsiooni on Kirikus käimine jälle ohtlik. Alates 3. märtsist riskin trahviga, kui ma osalen missal. Oht on väiksem kui tollal, aga siiski reaalne. Ja kristlased ei tohi enam avalikult õelda, millal ja kus nad kokku tulevad.

26. veebruaril ilmus Vabariigi Valitsuse korraldus, mis karmistas „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“.

EELK peapiiskop Urmas Viilma komenteeris: „Valitsuse värskete korraldusega keelatakse alates 3. märtsist kinode, teatrite ja muu meelelahutuse kõrval ka täiesti teise kategooriasse kuuluvad avalikud jumalateenistused ja usulised talitused. (…) Kui avalike jumalateenistuste keelamisele lisaks oleks ka kaubanduskeskused ja restoranid suletud ja avatuks oleks jäetud ainult apteegid ja toidukauplused, nagu soovitas valitsusele teadunõukoda, ei oleks ma praegust teksti kirjutanud. Siis oleks solidaarsus tõepoolest meie kõigi ühine armastuse väljendus üksteise suhtes ja ühine hooliv panus viiruse vastu võitlemisel.“ (err.ee 27.02.2021)

Tiit Kuusemaa vastab: Tervemõistuslik inimene saab aru, et MITTEavalikud jumalateenistused on endiselt legaalsed. Krüptiline tegutsemine on ammutuntud kirikupraktika, ka eelmise riigikorra ajal. Kriisi ajal, mil peaksime rahvana/riigina eriliselt ühte hoidma ja sünergiliselt tegutsema, on vaimu ja võimu vaheliste suhete pingestamine iseäranis ohtlik ja vastutustundetu. Peapiiskopi reaktsioon on adekvaatne.

Andrus Leberecht vastab: Pisut usu-(kristluse)-kauge inimesena ütleksin, et Urmas Viilma äärmiselt intelligentse ja tasakaaluka inimesena üritab toslemitele selgitada usuliste toimingute vajalikkust kristlasele. Vähemalt minule küll tundub, et ta räägib seinaga. Isegi juudid saavad vast enne vastuse oma pühalt müürilt kui siin mingi arusaamine bürokraatide hulgas toimuks. Ütleksin isegi veel halvemini, aga piirdun sõnaga toslem.

Karla Toslem oli 1930ndate koomiksitegelane, kes pani rahvast naerma oma „toslemliku“ käitumisega. Karikaturist Romulus Tiitus. Üks näide (allikas: Postimees (1886-1944), nr. 252, 18 september 1937):

Raivo Rebane kinnitab Viilma mure kui ta paneb „kirikud ja kinod“ ühte patta ja leiab, et need „ei ole vältimatu vajadus“. Ta teab veendunult ja täpselt, mis kirikutes toimub: me kuulame ja vaatame seal „dogmaatiliste usuteoste ümberjutustusi“. Tema meelest vajab rahvas „toitu, riideid ja tööriistu“. Ta jätab mainimata, et neid saaks küll läbi interneti osta. Ta ilmselt ei tea, et iga inimene on usulisi veendumusi täis, eriti siis, kui ta oma usku ei kultiveeri. Ta ilmselt pole oma elus kogenud, et inimestevahelisi suheteid annab harjuda. Ta arvab, et usu kasvatamine pole vaja ning et kõik on hästi, kui igaüks suhtleb nii, nagu Raivo meile näitab. Ta on veendunud, et ta ise küll „suudab iseseisvalt maailmakõiksuse üle mõtiskleda“. Ta võrdub kristlasi joodikutega („joodik ei suuda ilma viinata; ristiusklik ei suuda ilma kirikuta; seksohoolik ei suuda ilma litsimajata“). Tema heatahtlik nõu on „kasvage suureks, ehk saage üle!“.

Ei, Eesti rahvas, ma ei jäta sind maha. Ükski kultuur ei jää ellu, mis leiab, et Jumalat võib ignoreerida. Sellepärast loodan, et valitsus parandab varsti oma korraldust. Ja ma palvetan ka preestrite ja kirikutöötajate eest, kellel seisab ees põnev aeg.

Ja ma loodan isegi, et Eesti riik saaks selle episoodi kaudu lõpuks ometi üks kord aru oma vastutusest vaimulike ja usuõpetajate palgamise ja koolituse osas. Sest alles siis, kui ka ilmalik võim hoolitseb rahva usu eest, võib loota, et sellised toslemikud sõnad nagu Raivo omad kõlaks tulevikus harvemini.