Neljapäev, 11. veebruar 2021¶
Täna prantsuse keele tunnis üks õpilane tuletas mulle meelde, kuidas ma ise ennast tundsin sarnases olukorras. See, mida tema ilmselt koges minu prantsuse keele tunnis oli silmpaistavalt sama kui see, mida mina kogesin Kiitsharakate tantsutrennis. Nende hetkedel mõtled ainult ühte: „Ma ei oska. Ma ei õpi seda kunagi. Ma ei jäta meelde. Sellel pole mõtet.“ Selline meeleheitlik tunne. Kõik teised juba ammu õppisid asja selgeks, aga minule ei jää pähe. Mitu korda oleksin ma rahvatantsimise maha jätnud, kui teised tantsijad poleks nii toredad olnud (ja kui naine poleks nii kangekaelne olnud).
Ma arvan, et me kõik oleme sellise olukorraga kokku puutunud: elu sunnib sind midagi õppima, milles sul lihtsalt puudub annet.
Minu soovitus: Tee lihtsalt oma parimat – mitte rohkem. Kui ei õnnestu, siis hingad kolm korda sisse-välja ja proovid veelkord. Nii kaua kuni tunni lõpuni. Kui jaks saab otsa, siis puhka. Ja kui oled puhanud, proovid jälle. Ära küsi, kas on mõtet. Iga asi tasub end ära. Ka siis kui otseset tulemust pole näha. Ära sina heida meelt. Kui su õpetaja heidab meelt, siis oled vaba. Aga siis ei ole see sina, kes andis alla vaid sinu õpetaja. Sina võid siis õelda „Olgu, et tulemus pole hiilgav, aga vähemalt mina tegin oma parimat“.
Ja kui sa niimoodi lased elul tiksuda, siis võivad isegi imesid juhtuda. Vaata näiteks seda lindistus aastast 2014:
Kas tunned mind ära? Ei ole seal näha kogu seda vaeva, mida mina (ja teised) pidid nägema enne kui mul see tants õnnestus. Jah, minust ei tule kunagi rahvatantsu meister, aga sellistel hetkedel olen ma tõelist rõõmu tundnud.
