Kirik peab jääma evangeeliumi juurde!

Pühapäev, 24. jaanuar 2021

Konservatiivne veebileht Meie Kirik tsiteerib, mida EELK kantsler ja Kambja koguduse õpetaja Andrus Mõttus rääkis Pereraadio saates «Eenoki põlvkond» homoabielu legaliseerimise kohta: Kirik peab jääma puhta õpetuse juurde!

Ma kasutasin seda teksti väikese retoorilise harjutuse jaoks. Et naljast aru saada, pead sa kõigepealt lugema, mida Andrus ütles. Nii, et palun loe siin edasi alles siis, kui oled eelmainitud artiklit lugenud.

Ma tegin sellest tekstist koopia ja „parandasin“ paar lauset. Paksu kirjaga on minu muudatused, muidu on tekst täpselt sama kui originaal. Ainult paar lauset pidin muutma, et jõuda väga teistsugusele tulemusele.

Kirik peab jääma evangeeliumi juurde!

Kui me nüüd jõuame sellesse tänasesse päeva, siis ma näen seda, et me kangesti tahaksime kaasajastuda. Ja võib-olla see surve on tulnud ka kirikuõpetajatele, sest igal aastal vaatame oma numbreid, kui palju meil on liikmeannetajaid, kui palju me oleme suutnud pidada vaimulikke talitusi – ristida, leeritada, laulatada – ja me näeme statistikas, et need numbrid lähevad alla. Ja võib-olla isegi need, kes tunnevad vastutavatena ennast, kes on vaimulikena kogudusi vedamas, siis võib-olla tekib kiusatus olla maailmale rohkem meelepärane, et inimesed kiriku juurde tuleksid. Ja mul on kahju, et niimoodi mõeldakse.

Sest minu arvates on võti tänasel hetkel jääda evangeeliumi juurde, kas see inimestele meeldib või ei meeldi. Aga kirik peab olema selleks kohaks, kuhu segastel aegadel saaks tulla, kust leida seda tarkust, mille järgi meie esivanemad sadu või isegi tuhandeid aastaid on kriisides oma elu taas üles ehitanud ja mis on kandnud. Neid segaseid aegu on ju läbi aegade olnud küll ja veel. Ajad ja kultuurid muutuvad, sellepärast muutuvad ka Kiriku õpetused ja traditsioonid, aga evangeelium kui Jumala sõnum inimkonnale on igavene. Muidugi on Kirik ajaloos ka eksinud, aga kõik need, kes on viinud Kiriku evangeeliumist eemale, on hävinud.

Kui me tänasel hetkel vaimulikena kardame rääkida Kiriku patudest ja kardame meelt parandada ja kui see õpetus või see suhtumine või hoiak saab valdavaks, siis me hävime inimestena ja hävime rahvana. Don’t cling to a mistake just because you spent a lot of your time making it.

Ma olen seda meelt ka, et piiblitsism on kindlasti tänase EELK seas levinud patt. Seda ütleb Piibel ise. Vaimulikud küll kardavad sellest rääkida, kuna EELK on nende tööandja. Küsimus on see, kelle nõu me kuulama hakkame. Kas me hakkame Jumala nõu kuulama või hakkame saatana nõu kuulama? Samamoodi me võime ju küsida, et kui Aadam ja Eeva olid paradiisiaias, et mis see üks amps siis sealt keelatud puu viljast, mis see siis niimoodi oli? Et miks Jumal siis sellise asja pärast pidi inimesed ajama raskesse ellu paradiisiaiast välja, vaeva ja higiga leiba teenima? Küsimus ei olnud mitte selles ühes ampsus keelatud viljast, küsimus oli selles, et Jumal ütles ühte ja saatan mao kaudu ütles teist. Inimene kuulas mitte seda, mida ütles Jumal, vaid seda, mida ütles saatan. Kui me loeme Vana Testamenti, siis seal on põhiline meeleparandusvajadus. Jumal on valmis inimesele andestama palju, kui nad parandavad meelt. Meelt saab parandada pattu tunnistades ja patust pöördudes. Meeleparandus on Jumala abi palumine, et Jumal aitaks meid patust pöörduda. Ristija Johannes tuli meeleparandusristimisega inimesi ristima, Kristusele teed ette valmistama. Kristus räägib meeleparanduse vajadusest täpselt samamoodi: parandage meelt, sest Jumala riik on lähedal, ütleb Ta. Luuka evangeeliumis ütleb, et: «Ma ütlen teile, et tõuseb rõõm Jumala inglite ees ühe patuse pärast, kes meelt parandab.» Ehk meeleparandus on nii tugevasti Kristuse sõnumi sees.

Võtsin täna kaasa brošüüri Karl Reitsist, kes kuulutas enne, kui hakkas teine maailmasõda, käis Tallinna turgudel, kogudustes, ja tema põhisõnum oli: parandage meelt, sest häda tuleb! Ainus võimalus hädast pääseda oli meeleparandus. Ja siis ma võtsin lahti tema viimase kirja, sõbrale ära saatmata kirja, mis leiti Karl Reitsi taskust peale tema surma, kui ta oli kartulivagude vahele tapetud oma kodu lähedal. Ma loen selle ette, see on lühike:

«Mina tahan sulle teada anda kõik, mis Jehoova Jumal mulle on teada andnud Eesti riigi kohta. See ilus vabariik, mida Jumal on eesti rahvale andnud, võetakse nende käest ära, sellepärast et juhid ja rahvas on unustanud oma Jumala. Ja see antakse ära.

Riigijuht annab riigi vabatahtlikult ära. Sest mis tarkus on ühel juhil, kellel pole Jumalat. Suur ehmatus tuleb juhtide peale, nad vangistatakse ja viiakse ära ja rahvast satub ikke alla, kus ta saab tunda nälga ja janu ja kannatusi.

Tuli tuleb linnutiivul äkitselt alla tema linnade peale ja ühelgi ei ole olemist. Ja paljude maade linnad hävitatakse ära ja mitmed rahvad satuvad viletsusse. Eesti rahvas paisatakse laiali, seni kui ta saab ära kaotatud.

Ja ma kuulsin valju häält hüüdvat paremalt poolt taevast: «Paluge Jehoova Jumalat, kes on loonud taeva ja maa ja veeallikad!»»

Praegu kõik need, kes jätkavad kordamast, et nende arusaam Piiblist on eksimatu Jumala Sõna, keelduvad meelt parandada. Misasi on armastus? Tänasel hetkel on see, et kui sa riskid kasvõi oma töökoha selle eest, et sa nimetad Kiriku patud patudeks.

Kommentar

Ettevaatust, selle harjutuse eesmärk ei ole arutada, kas piiblitsism on suurem patt kui homoseksuaalsus või vastupidi. Selle harjutuse eesmärk on näidata, mida tähendab kontroversne.

Kontroversne küsimus on selline, mille vastused (1) välistavad üksteist ja (2) mille kohta ei ole lõplikult teada, kumb on õige, sest igale vastusele leidub tõsiseltvõetavaid pooldajaid.

Kontroversse küsimuse puhul tekib kaks leeri, kes võistlevad üksteise vastu. Nad on vaenlased. Nende „sõdurid“ võistlevad igaüks „oma lipu all“.

Antud kontekstis on meie lipuküsimus: „Kas abielu peab jääma mehe ja naise vaheline liit?“. See küsimus tekitab Eesti ühiskonnas kaks leeri:

• Need, kes vastavad „Jah“, arvavad üldiselt, et homoseksuaalsus on probleem. Ja kui nad on kirikuinimesed, siis ei ole piiblitsism nende jaoks probleem, paljud pole isegi kuulnudki seda sõna.

• Need, kes vastavad „Ei“, arvavad üldiselt, et homoseksuaalsus ei ole suur probleem. Nad näevad, et teatud tüüp kristlasi (needsamad piiblitsistid) sõdib neile vastu. Piiblitsist on kristlane, kes usub, et Piibel on eksimatu ja autoritatiivne Jumala Sõna.

Minu harjutuses astuvad fiktiivse areena rüütlid Andrus (leer „Jah“) ja Luc (leer „Ei“). Andrus alustab rünnakuga (kirjutab oma arvamuse) ja Luc kirjutab talle vastu. NB: tegelikult pole Andrus rünnanud, ta lihtsalt vastas intervjuule „Pereraadios“. Aga „Meie Kiriku“ artikli autor kuulis seda ja pani kirja need osad, mis teda huvitasid.

Ja kui ma nüüd loeme, mida meie rüütlid kirjutavad, siis üllatab see, samad argumendid võivad sobima nii ühele kui teisele leerile. Vaatlused on samad, aga iga inimene seob need omamoodi ja jõuab oma tahetud eesmärgile.

Sellepärast saab kontroverssete küsimustega selliseid naljad heita.

Nalja taga on tõde

Sarnast nalja tegin juba kuu aega tagasi (Piiskopi jõulupühade läkitus). Miks ma seda teen? Kas ma olen ülbe, et julgen teoloogilistel teemadel vastu rääkida inimestele, kes on sellel alal minust kindlasti pädaevamad? Võimalik. Sel juhul teen ennast lihtsalt naeruväärseks ja keegi peale mina ei kannata. Seda ma ei karda.

Ma pigem kardan, et mu süda kivistub, kui vaikin maha oma muresid. Sest nalja taha on muidugi minu tõsine mure: kristlased üle maailma ja ka Eestis vaidlevad omavahel lõpututel teoloogilistel küsimustel selle asemel, et ühise eesmärgi kallal tööd teha.

Ma usun, et EELK on võimeline meelt parandada. Ma ei usu, et need vaimulikud, kes juba täna kutsuvad Kiriku suunaparandusele, riskivad oma töökoha. Vähemalt mitte siis, kui nad püsivad evangeeliumi juurde. Kogu protsess võtab muidugi aega, sest usulised veendumused kestavad üldiselt kogu eluks ja Pauluse moodi pöördumised („meele parandused“) on üsna harva 30+ aastaste inimeste hulgas.

Kontroversset arutelu ei saa lahendada demokraatliku hääletuse kaudu. Isegi siis, kui hääletuse tulemus oleks väga selge, nt. 90% vastu 10%, jääksid need 10% hääletajatest hädas ja võitleksid edasi, vajadusel isegi vägivallaga. Samal põhjusel ei aita ka monarhistlik süsteem, kus mõni kuningas, paavst, diktaator või „tarkade eliit“ surub oma lahenduse läbi.

Kontroverssetes küsimustes tuleb jõuda konsensuseni, s.t. lahenduseni, millega mõlemad leerid saavad nõustuda. Kestku arutelu kasvõi põlvkondi. Jumala jaoks pole aeg tähtis. Nii, et ärgem pabistagem.

Ainus asi, mis aitab jõuda edasi kristlaste ühtsuse teel, on (1) leeridevaheline dialoog ja (2) selge ja läbipaistev põhitekstide muutmise süsteem.

Ja huumor, muidugi, aitab pingeid leevendada. Palun naeratage.

P.S. Annely Neame kirjutas samal teemal ka oma arvamust (mida ma lugesin alles hiljem): https://e-kirik.eelk.ee/2021/annely-neame-puhas-evangeelium/