Jõulud ukse ees¶
Pühapäev, 20. detsember 2020
Tere sõbrad,
oh sa poiss! Tegelikult tahtsin teile tihedamini kirjutada sellest, kuidas meil läheb! Aga lihtsalt ei jõudnud. Terve aasta on mööda läinud minu viimasest ringkirjast ja nüüd on jõulud juba jälle ukse ees!
Ega mul pole midagi erilist rääkida. Meil läheb hästi ja me oleme enam-vähem terved. Jõuludeks läheme kõik Vigalasse.
Juba poolteist kooliaastat elame nüüd eksiilis. Meie aadres siin Tallinnas on Sihi 30, Rahumäe bussipeatuse lähedal. Kui sa satud sinna kanti, siis helista ja astu läbi. Iiris käib Muusikakeskkoolis 6. klassis, Mari lõpetab Tallinna Saksa Gümnaasiumi ja Ly lõpetab keraamikakursuse Vana-Vigala kutsekoolis.
Ülejäänud jutt on lihtsalt kõrtsiloba, edasilugemine omal vastutusel.
Üks põhjus, miks ma pole rohkem kirjutatud, on see, et emaili saatmine on muutunud vanamoodsaks. Eriti sellised pikad kirjad nagu see siin, mille kirjutamine nõuab tunde! Facebookis või Twitteris käivad need asjad ju palju lihtsamalt.
Facebookis kirjutamine on sama lihtne kui kõrtsis kõne pidamine. Aga sellises superkõrtsis, kuhu mahub tuhat inimest korraga, kes kuulavad sinu juttu ja noogutavad heakskiitvalt või isegi rikastavad sinu juttu oma kommentaridega. Ja selles kõrtsis on kõik tasuta! Uskumatu! Kurjad keeled räägivad küll, et kõrtsmik lindistab salaja sinu jutud ja müüb neid kellelegi maha. „Aga kes sellist vandenõuteooriat ikka usub. Ja kui see on tõsi, las kõrtsmik teenib oma raha nii kuidas tahab, mina sellepärast ju vaesemaks ei jää.“ Nii paistavad inimesed sellesse suhtuvat. Mina küll imestan, kuidas võib usaldada kogu oma ühiskonnaelu infrastruktuuri paarile suurele eraettevõttele.
Selles Superkõrtsis saab vahel tõesti köitvaid ja häid vestlusi pidada. Mõnikord võtsin neid väga südamesse ja kirjutasin neist kokkuvõtte oma blogis. Seal saavad neid lugeda ka need, kes liiguvad veel vabas internetis. Näiteks Kogu Eesti rahvale selge, Kas Eesti rahvas lubab homopaaridel abielluda? või Mis on lahti meie maailmaga?.
Siiski kustutasin paar nädalat tagasi Facebooki ja Redditi oma telefonist. Kasutajakontod on mul veel olemas, aga ma ei näe enam igal hetkel, mis seal toimub. Inimene ei saa kogu elu kõrtsis viibida. Minu pidev tunne, et peaksin maailma päästma, läks üle. Nüüd on mul jälle aega pikki kirju oma sõpradele kirjutada.
Suvel kingiti meile 15 aastat vana digikaamera, tänu millele me hakkasime jälle pildistama.
Suve jooksul oli Ly keraamikapraktika teemaks puupõletus. Seda tehakse suurtes ahjudes nimega anagama, mida kõetakse mitu päeva järjest. Ühe ahjutäie keraamika põletamiseks kulutatakse 10 kantmeetrit puitmaterjali. Üks selline anagama asub Kaljurahnu talus Viljandi lähedal. See on täpsemalt õeldes noborigama ja seda ehitati 2017. aastal. Järgmistel piltidel paneb Ly ennast juba kirja töögraafiku plaani Tohisoo mõisas Kohilas.
Ly pääseb kas bussi või jalgrattaga igale poole üle Eesti.
Mari oli teist suve Vigala Folkloorilaagris õpetajaks.
Iiris on selles eas, kus sõbrannad on ainus oluline asi maailmas.
Minu töö töötab ikka veel hästi. Juba 19 aastat tegelen oma Lino tarkvara raamistikuga ja kliente on mul endiselt ainult Belgias. Sellest võiksin rääkida mitu tundi järjest, kokkuvõtet saab lugeda inglise keeles siin:
https://community.lino-framework.org/lino/history.html
Maikuus tegin ühe veebilehe, mida ei saa pidada tööks, sest see kindlasti ei too kunagi raha sisse. Aga seda oli lihtsalt vaja, ma ei saanud seda tegemata jätta. See on Eesti Taizé Sõprade seltsingu leht, kõlava nimega laudate. Kuidas see juhtus, sellest saab lugeda Eesti Kiriku ajalehes:
http://www.eestikirik.ee/luc-saffre-inimesed-igatsevad-jumala-jarele/
Aga mingi kasu on sellest mittetulunduslikust tegevusest küll juba olnud– sain tasuta sissepääsu Viru Folgile Käsmu külas:
https://www.laudate.ee/blog/2020/0809
Siin Tallinnas tahtsin tegelikult koorilaulmisest puhata. Aga siis sattusin Misjonikoori ja laulsin juba oktoobris nendega Puhja kirikus. Detsembris jäi meie advendikontsert koroona tõttu ära ja selle asemel lindistasime ühe laulu. Lindistus toimus Mustamäe kirikus, mis on alles peaaegu valmis. Selle laulu lindistamiseks saime eriloa, selles mõtes on tegemist ajaloolise sündmusega.
https://www.youtube.com/watch?v=zLnH5YgML3I&t=6s
See koroonavärk ajab meie elud muidugi korralikult sassi ja paneb paljud inimesed kannatama. Ma siiski loodan, et teie seas on ka need, kes võivad –nagu mina– tänulikult ja isegi üllatunult õelda: „Mul veab! Saan hästi hakkama! Minu elu pole häiritud! Isegi raha pärast pole eriti muret!“ Kui sa oled nende õnnelike seas, siis mul on sulle üks palve: mõtle järele, keda sa saaksid aidata :-)
Ja mul on ka ettepanek, kuidas olla lihtsa rahalise annetusega kindel, et 100% sinu rahast on hästi paigutud. See ongi see Mustamäe kirik, kus toimus Misjonikoori lindistus. Ainult 250.000 eurot on puudu kiriku kasutusloa saamiseni. Ma tunnen neid inimesi selles koguduses ja võin tunnistada, et nad teevad head tööd. Nad on tulvil ideid, aga neid takistab praegu see ebavalmis kirikuhoone. Selles hoones on juba 3 miljon eurot Mustamäe omavalitsuselt, EELK konsistooriumilt ja Norra sõpruskogudustelt. Ja kui sind huvitab: katuseraha ei ole selles hoones siiani investeeritud. Kui kannad neile kasvõi 5 € üle, siis oledki projekti toetaja.
Millalgi oktoobris laulsin virtuaalses kooris Taizé laulu „Wait for the Lord“. Mõned teised lauljad üle maailma tegid seda ka. Üks naine Ungaris lõikas meie videod kokku ja sellest tuli ilus advendisõnum:
https://www.youtube.com/watch?v=trpgMXfi3ro
Häid jõule soovivad
Luc, Ly, Mari ja Iiris
