Kas Eesti rahvas lubab homopaaridel abielluda?

Laupäev, 14. november 2020

Eesti riik kavatseb ilmselt korraldada referendumi küsimusega „Kas abielu peaks jääma mehe ja naise vaheline suhe?“

Tegelikult võiks küsida otseselt: „Kas peaksime jälle tühistama selle kooseluseaduse, mida riigikogu napi enamusega vastu võttis ja millele me pole siiani suutnud kokku leppida rakendusakte?“

Ma lugesin veidi:

Kooseluseadus on Riigikogus 2014. aasta 9. oktoobril vastu võetud seadus, mis jõustus 1. jaanuaril 2016. Kooseluseadus võimaldab kahel täisealisel inimesel notari juures oma kooselu õiguslikult reguleerida. Kuna seadus on sõnastatud sooneutraalselt, siis loob ta samast soost paaridele alternatiivina abielule võimaluse oma kooselu reguleerida.

Kooseluseadus on esimene seadus Eestis, mis laiendab samasooliste paaride õigusi nii, et need sarnaneksid abielule laienevate ja sellest tulenevate õigustega. Samuti on see esimene niisugune seadus endise NSV Liidu territooriumi riikide seas.

Kooseluseaduse täies mahus jõustumiseks ja rakendamiseks on vaja vastu võtta selle rakendusaktid. Rakendusaktidega täpsustataks kooseluseaduse rakendamine igapäevastes praktilistes olukordades. Seni ei ole Riigikogu rakendusakte vastu võtnud, kuna eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on Riigikogus puudu vajalik häälteenamus.

Rakendusakt seletab, kuidas ja millisel õiguslikul alusel tehakse registritesse kandeid ning millised on sellest õigussuhtest tulenevad mõjud.

2019. aastal Märtsis toimusid Riigikogu valimised. Kas praeguse rk koosseisuga oleks kooseluseadus ka vastu võetud?

Kuidas on võimalik õelda, et kooseluseadus on „vastu võetud“ ja praegugi „kehtiv“, kuigi see ilmselt pole mitte päriselt vastu võetud? Kui võetakse seaduse tagasi, mis juhtub nendega, kes juba on selle seaduse järgi lepinguid teinud?

Miks ei vii riigikogu oma töö lõpuni? Selleks neile ju makstakse palka? Kas referendum tõesti aitaks neil edasi? Sest referendum ise pole ju veel otsus. Ükskõik kuidas rahvas ka vastaks, riigikogu töö läheb ikka edasi. Referendum on ainult informatiivne.

Küsimus on ju selgesti kontroversne. Mõni uuring „tõestab“, et parim vastus on „Jah“, mõni teine uuring „tõestab“ et parim vastus on „Ei“. Üks inimene vastab veendunult „Jah“, teine vastab veendunult „Ei“. Inimeste veendumusi on peaaegu võimatu muuta, sest igal inimesel on oma ajalugu ja kogemused ja tõekspidamised.

Referendum maksab 2 miljon eurot. See on raha raiskamine. See ajab rahvas kakelda teemal, mil enamusel (k.a. minul) puudub kogemust ja pädevust. Teil on ju nüüd piisavalt avalike sõnuvõtusid. Lugege need ja mõelge siis edasi.

Kõige raskem otsus on ilmselt, kas homopaar tohib lapsendada lapsi. Kui referendumi vastuseks selgub „Jah“, siis need paarkümmend Eestis elavad homopaarid, kes oleksid nõus vastutust võtma mõne lapse eest, saavad siis teada, et neile sellist vastutust ei anta. Las nutab, ise on nad süüdi. Miks nad ka käituvad vastu Jumala tahe. See on neile paras õppetund. Saagu normaalseks. Ja küllap leitakse nende laste jaoks siis koha mõnes lastekodus. Ühe lapse kasvatamine lastekodus maksab maksumaksjale umbes 150.000 eurot (pool lapsehoidja palka 18 aasta jooksul). Meie, kes me vastasime „Jah“, tahtsime nii. Vähemalt päästsime lapse selle põrguliku saatuse eest, et tal oleks samasoolisi vanemaid! Las Eesti loodus hävib edasi, las kliima soojeneb, las maailm läheb hukka, las põgenikud otsida mujal endale kodu, aga vähemalt siin meie maal pole abielu mõiste ära rikutud!