Kogu Eesti rahvale selge

Ma jagasin Facebookis artiklit pealkirjaga 25. aprill – erakorralised valimised, mitte abielureferendum ja kommenteerisin „Õige jutt“. See oli selge seisukohavõtt kuumal teemal. Mõned sõbrad noogutasid heakskiitvalt ja panid „Meeldib“, aga üks aus sõber reageeris vihaga. Aitäh, Tiit, sinu vihanägu pani mind kirja panema järgmisi mõttekäike. Loodan, et vähemalt need meeldivad sulle.

Üks asi, mis mulle meeldib Eestis: siin peetakse veel ebaviisakaks, kui inimene räägib liiga otseselt seksuaalsusest. Ainult väga head sõbrad võivad sellest rääkida, kui nad on omavahel. Seksuaalsus on liiga väärt asi. Kui sa sellest räägid avalikuses, siis tekivad alati vastuvaidlused ja naljad, mis määrivad seda püha kingitust.

See hoiak ei ole vanamoodne. See on igavene, loomulik, terve.

Sellepärast on pornograafia eriti vastik äri. See teenib raha seksuaalsete himude arvelt.

Liberaalne poliitika ja vaba turg toovad meile lähedalt ja kaugelt igasugusi asju. Mõned neist on head, mõned mitte. Riik ei kaitse meid selle eest. Jumal hoidku meid sellise riigi eest, mis otsustab kuskil kaugel, mis on hea ja mis on halb! Seda oli meil Eestis 40 aastat. Vaba turg, vaba sõna, hurraa!?

Mõni kõrvaltoime on siiski tunda. Sest kui riik ei otsusta, mis on hea ja halb, siis teevad seda teised. Ja eriti edukalt teevad seda maailma suured korporatsioonid. Meid uputatakse reklaamisõnumitega, mis tihti lähevad vastu karva või lausa vihastavad. Mõned reklaamid on isegi naljakad ja vaimukad, aga nende sisu või põhisõnum siiski tundub väär. Ja väga raske on mind reklaami eest kaitsta. Ei saagi enam rahulikult filmi lõpuni vaadata, igal hetkel tungib mõni jabur reklaam mind ründama. Ma nimetan seda vaimse keskkonna reostuseks. Aga kaevata pole mõtet, sest ametnikud ja kohtunikud ütleksid ainult õlgu kehitades „kõik on ju juriidiliselt korras, mida sa jaurad“.

Nii, et võib-olla midagi väga inetut on toimumas meie kultuuriga. Mingi asi hävitab meie inimlikuse, kultuuri ja identiteedi. Mõned targad inimesed ei tee elus enam midagi muud kui mõtlevad, mis see võiks olla. Aga terve inimene tajub ka ilma kõrghariduseta, et see on seotud kapitalismi ja globaalse liberaalse majandusega.

Kuidagi murettekkiv on näha, kuidas suured korporatsioonid mõjuvad isegi meie riigipeade arvamusi. Me liiga tihti usume, et korporatsioonid on ju head inimkonna teenijad, mis toovad meile mugavuse ja tõhususe. Vähemalt kui me oleme nende kliendid. Liiga tihti me unustame, et korporatsioonide peamine eesmärk ei ole inimkonna heaolu, vaid omanikute sissetulek. Kui korporatsioonid dikteerivad oma veendumusi ja väärtusi meie poliitikutele, siis on asi kontrolli alt ära.

Eriti külades tajutakse ohtu. Inimesed elavad siin veel looduse lähedal.

Külades tuleb see mure enam nähtavale kui linnades, kasvõi selle kaudu, et EKRE-l oli maapiirkondades rohkem pooldajaid. Sest EKRE vähemalt teeb midagi! EKRE kaitseb meie kultuur ja identiteet selle nähtamatu vaenlase vastu sel ajal kui teised lobisevad lõpututes läbirääkimistes, mis kunagi ei jõua kokkulepele. Nende probleemide vastu tulebki häält tõsta. Selles mõtes on EKRE-l õigus. Selles mõtes on arusaadav, et paljud hääletasid EKRE poolt.

Aga EKRE osutab meile siiski karuteene. Las ma seletan, miks ma nii arvan.

Need probleemid on ülemaailmsed, nad ei eksiteeri ainult Eestis. Me ei lahenda neid probleeme, kui me hoolitseme ainult omaenda rahva ja identiteedi eest. Meil pole mõtet korraldada rahvahääletus abielu teemal, sest seda arutatakse ka mujal maailmas. Naiivne on uskuda, et just Eesti rahva häälel oleks maailmale midagi olulist õelda sel teemal.

Abielureferdum on minu meelest ka teisel põhjusel väär mõte: selle eesmärk on abielu kaitsmine homoseksuaalsuse vastu. Noh kuulge palun! Kas see pole tegelikult kõkimõki selle kõrval, mis toimub kogu maailmas loodusekaitse, pandeemiate käsitlemise või informatsiooni haldamise alal? Maja põleb ja EKRE karjub tuletõrjujatele „Kuulge kõik, mu kingapaelad on lahti!“

EKRE poolt tõstetud mured on osaliselt väga õigustatud ja tähtsad, aga EKRE ettekujutus poliitilisest kultuurist ei lähe läbi. Poliitik peab ikka põhjalikult uurima enne kui ta karjub. Poliitika eesmark on koostöö. Siin ei saa õelda „kuna teie ainult lobisete, teen mina nüüd üksi“. Teisi inimesi mitte austada, kogu inimkonnale vastu punnimine, see teeb olukorda veel hullemaks.

See on nüüd loodetavasti kogu Eesti rahvale selge. Seda peaks minu meelest erakorraliste valimistega tõestama ka teistele rahvastele. Üks väikeriik otsustas vihast loobuda! See oleks huvitav sõnum maailmale!

Teisipäev, 10. november 2020 (viimati uuendatud 11. novembril 2020)