Laupäev, 22. august 2020

Ma imestan, et keegi pole veel reageerinud minu kutsele, mille ma postitasin Facebooki grupis „Taize rändurid Eestist“ paar päeva tagasi. Kas sellepärast, et on suveaeg? Kas tehniline platvorm (Zulip) on halb valik? Kas inimesed enam ei usu, et koostöö on oluline?

Nüüd koperdasin juhuslikult artiklisse Valmib eestikeelne Taizé laulik, mille kirjutas Kristel Põder 2009. aastal ajalehele Eesti Kirik.

Tsiteerin ühe osa artiklist:

Mis on tõlkeprotsessis kõige raskem olnud? Ja kõige ilusam?

Tartu Pereraadio toimetaja Pia Paris: Kõige raskem on leida kuldne kesktee, laveerida hea tõlke, poeetilisuse, vaimsuse, täpse grammatika ja semantika ning erinevate keelte vahel. Lisandub veel subjektiivne aspekt: meie tõlkegrupis on väga erinevate erialade inimesi ning igaühel veidi erinev ettekujutus. Seega on nauditava terviku kokkupanemine tõeline väljakutse, aga kui see õnnestub, siis seda parem tunne on pärast.

Kristiina Nagel: Jah, see arvamuste rägastikus rahumeelse valiku tegemine on tegelikult omamoodi leppimise ja rahumeelsuse saavutamise kool olnud. Mina tajusin seda, et kõige paremini edenes töö ja leppimine siis, kui vahepeal olime pidevas sisemises vaikses palves. Kõige ilusamad olid meie ühised palvused Pilistveres, need andsid tohutu laengu.

Urmas Nagel: Töö intensiivsus on olnud muljetavaldav – kui ma mõtlen kiriklike kokkusaamiste, mõttetalgute ja seminaride peale, siis julgen täiesti kindlalt öelda, et see on olnud üks toredamaid oma intensiivsuselt ja osaduselt.

Grupi liikmetest vaieldamatult kõige rohkem aega ja energiat panustanud Luc Saff­re: Minu jaoks oli raskeimaks tehniline, programmeerimise pool. Et vennad ei tahtnud ise kujundust teha, jäi see meie hooleks ja kuna ma ei uskunud, et leiame raha professionaalse kujunduse jaoks, siis hakkasin ise tööle. Miks ma seda tegin? See võttis mul väga palju aega – alates novembrist 2006 olen laulikule pühendanud 260 töötundi + 90 tundi ainult programmi kirjutamiseks-arendamiseks. Ma poleks seda teinud, kui see poleks samal ajal olnud ka kõige ilusam osa tööst – õppisin ise palju nootide kirjutamise kohta. Ja tänu loodud programmile saame viimase hetkeni laulikut muuta ning tulevikus ise (kellelegi maksmata!) laululehti teha. Hea oli ka näha, et minu loodud meililist toimis ja oli kasulik.

Helen Bome: Taizé lauliku tõlkimisel on erakordne, et eri konfessioonidest ja ka muidu väga erineva tausta ja kogemusega inimesed selles protsessis osalevad. See on olnud harukordne võimalus rakendada oikumeeniat praktikas ning üritada jõuda üksteisemõistmise ja üksmeeleni. Ma olen kogu aastatepikkuse tõlketöö vältel olnud hämmeldunud ja rõõmus ja väga-väga tänulik, et see on õnnestunud!

NB 11 aastat hiljem ma tahaks ühe asja parandada: tehniline pool oli ka ilus, aga kõige ilusam osa tööst oli see, et inimesed suhtlesid omavahel, vaidlesid ja leppisid ära. Seal oli Püha Vaim tunda. Teised osalejad taipasid seda tol hetkel selgemini kui mina.