Vend Roger surmast 15 aastat hiljem¶
Pühapäev, 16. august 2020
15 aastat on mööda läinud sellest päevast, kui vend Roger‘ mõrvati. Tegin kokkuvõtte kahest artiklist, mis ilmusid saksa ja prantsuse keeles.
Ta ise pole kunagi tahtnud, et tema isiku ümber tehakse suurt kära. Ja ilmselt just tänu sellele ei toonud tema surm suurt muutust vennaskonna töös. Oma järgneja (vend Alois) oli ta määratud juba ammu enne seda. Vend Emile meenutab neid päevi: „Olid palju emotsioone esimestel päevadel. Oli tunda, et paljudel oli hea meel, et nad said tulla kohale. Kaugelt räägiti ainult kuriteost ja vägivallast. Üks kord kohale jõudnud olid kõik õnnelikud kui nad nägid, et koht on jäänud samaks. Rahu on taastunud väga kiiresti.“
Tema ideed ja väärtushinnangud elavad edasi vennaskonnas, Millised nad on? „Tema usk, mille ta suutis väljendada terminoloogiaga, mis on kõigile mõistetav, osadus ja rahu.“ või „Tema intuitsioon, mis tõstis esikohale vennasliku kooselu, mis on jagatud palve ja töö vahel“ vastavad vennad. Vend Charles-Eugène, kes oli 45 aastat tema sekretär, ütleb „see, mis iseloomustab vend Roger’d, on lepitus“.
Vend Timothee räägib saksa keeles, et usaldus on see, mis oli vend Roger jaoks tähtis. Ühelt poolt usaldus Jumalasse: see on paljudele aidanud leida oma teed. Ja siis usaldus noortesse. Kuuekümnendate lõpus ja seitsmekümnendate alguses olid noortel palju ideid, aga ka nõudmisi nii kirikule kui ühiskonnale. Vend Roger jaoks oli tähtis, et seda ei võetaks mitte probleemidena või rahutustena, vaid potentsiaalina. Seal, kus nii mõndagi oli kinni jäänud, nägi tema, et noored toovad uusi ideid.
Tema teine oluline südamesoov oli eraldamiste ületamine. Eraldamised kirikute vahel, põlvkondade vahel, mandrite vahel. See elab tänani edasi: anda ruumi erinevatele maailmavaadetele ja mitte jääda kinni infomullides, kus kõik mõtlevad samamoodi, vaid avada kohti, kus kuulakse seda, mida teine räägib ja kus ollaks koos teel ka siis, kui arvamused erinevad.
Allikad:
