Taizé laulud Viru folgil: järgmisel aastal jälle¶
august 2020
Oi te ei tea, millest te ilma jäite! Ja mina ei tea, kuidas jagada seda, mida me sel nädalavahetusel Käsmus kogesime! Siiski proovin, sest järgmisel aastal teeme seda kindlasti jälle. Oleks lausa egoistlik, kui ma hoiaksin seda ainult endale.
Ma ei räägigi sellest, kui ilus on Käsmu loodus ega sellest, miks Viru folgile tuleb igal aastal paartuhat inimest. Seda saab lugeda mujal[1] ja see oli ainult väike lisakingitus sellele, mida me Käsmus tegelikult saime.
Minu ammune unistus oli veeta kaks päeva järjest „Taizé vaimus“ koos teiste eestlastega. Käsmu kogudus tahtis folgi ajal pidada kirikus palvuseid Taizé lauludega ja kutsus Tallinnast lauljaid juurde. Need kaks ideed sobisid kokku ja kombinatsioon õnnestus.
Pidada kahe päeva jooksul neli palvust oli juba iseenesest selline kogemus, mida ma pole Eestis veel saanud.
Palvuste vaimus ja lihtsuses saime veeta aega ka vesteldes ja tänapäevaste probleemide üle mõtiskledes. Lihtne elustiil telkides ja camperis aitas luua vabastav õhkkonda, mis jätab argipäeva mured mõneks ajaks seljataha. Rohkem pole vaja, et saada õnnelikuks!
Me olime üsna värviline grupp. Ainus ühine asi oli Taizé palvestiil, mida me oma kogudustes harrastame. Igaüks oli mõneks ajaks oma elust ja kodunt välja tulnud, et Jumala ligiolu tunda koos uute sõpradega.
Meditatiivsed hetked kontrasteeruvad rahvarohke mölluga: kas pole see üks oluline element, mis tõmbab inimesi Taizésse?
Kas Taizé palvused sobivad mittekristliku muusikafestivaliga kokku? Seda küsiti minult Pereraadios. Ilma kõhklemata vastasin jah: Taizé palvused on ilusa muusikaga, madala sisseastumislävega ja nii lihtsad, et varasem kogemus pole vajalik. Sellepärast võis oletada, et mõni festivali külastaja leiab kontsertide vahel ka tee kirikusse. Kiriku ustele olime kirjutanud: palvusel osalemiseks ei pea Sa olema „usklik“. Piisab sellest vähesest uudishimust, mis kutsus Sind üle ukseläve astuma. Tere tulemast!
Me muidugi ei arvanud, et meie palvused oleks sama atraktiivsed nagu näiteks Dagö kontsert. Esimesel õhtul oli sellepärast rõõmus üllatus, kui kirik oli pool täis. Teistel päevadel oli konkurents ilmselt suurem, aga igal palvusel osales lisaks meile ka paar uudishimulist, kelle jaoks see oli täiesti uus asi. Ma seletasin külalistele: see siin ei ole kontsert, vaid palvus. Me teeme oma parimat, et see oleks ka teile ilus kogemus. Üks selline algaja ütles mulle pärast: „See oli hea kontseptsioon ja sügav kogemus.“
Kuna meie palvused olid avalikud üritused, peeti meid esinejateks ja sellepärast saime igaüks endale käepaela, millega pääsesime kontsertidele. Veel üks ootamatu lisakingitus. Reedel istusime Lutsojade muusika saatel Majaka pingile ja nägime, kuidas kuu alustas vaikselt oma teekonda üle taeva. Minu jaoks kõige ilusam kontsert oli Agni-Sandia Hallik laupäeva õhtul.
Ilm aitas kaasa. See oli lihtsalt perfektne. Kuumus meenutas Taizéd ja mõnes mõttes oli meil isegi parem kui need, kes viibisid samal ajal Prantsusmaal: sest meie saime igal hetkel ujuma minna.
Sel esimesel korral oli meid ainult kümme inimest. Arusaadav, sest projekti idee oli tekkinud alles kolm nädalat tagasi. Aga sellest juba piisas. Ma siiski arvan, et järgmisel aastal tuleb vähemalt kaks korda rohkem lauljaid ja nende keskmine vanus on vähemalt poole võrra väiksem.
Märkused
Galerii
Õhtupalvus Taizé lauludega Käsmu kirikus. (foto: U. Karileet)
Hommikune rannamatk palvega (fotod: L. Saffre, T. Vene)
