Jälle oli ilus palvus

Teisipäev, 9. juuni 2020

Täna oli jälle ilus palvus Jaani kiriku katakombides. Üks pühapäevakoolilaps osales ja jagas meile küünlavalgust. Tänu ilusale akustikale on seal tõesti mõnus palvetada. Väga rõõmustav on ka Jaani koguduse otsus, et palvused toimuvad nüüd igal nädal. Sest „iga teisipäev“ jääb ju paremini meelde kui „iga esimene ja teine teisipäev“.

Ainult tenorihäälest oli veel puudu. Aga seegi on lootuse märk: tenorihäälest tajutakse puudust alles siis, kui teised kolm hääled on hästi esindatud. Mul on lootus, et seal tekib väike tuum lauljatest, kes saavutavad teatud rutiini, mis aitab „tavainimestel“ palvetada. Rääkige seda palun edasi oma koorilauljatest tuttavatele, kes on koroona või suve tõttu praegu ilma proovideta.

Samas tahan siin ühele hiljuti kuuldud eelarvamusele vastu vaielda: Taizé palvused ei ole ainult lauljatele. Laul on küll oluline element, aga ka mittelaulja tajub laulude abil Jeesuse ligiolu sama hästi kui laulja. Ja see –mitte mõni muusikaline saavutus– on peaasi!

Pärast palvust edastasin sõnumi, mida vend Jean-Marc oli Taizés paar tundi varem kirjutanud. Ma olin talle Eesti Taizé Sõprade seltsingust kirjutanud ja seda, et meie pikaajaline lootus on, et rohkem noori inimesi osaleksid palvustel. Ta vastas nõnda: Hea on kuulda, et energia voolab! Praegustes aegades on meie suurim väljakutse ehitada teid osadusele ja usaldusele. Kui te olete inimesed, kes kuulavad ja kes aitavad noortel kuulda, siis teete head tööd.